Kadre Maalma armastab suusatamist ja orienteerumist

Kohtla-Järve Järve gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja ja kaheksanda klassi klassijuhataja Kadre Maalma (38) on Ida-Virumaa aktiivsemaid naissportlasi, kes osaleb ise mitmesugustel võistlustel ja võtab neile oma lapsedki kaasa.

Suvine orienteerumishooaeg on selleks aastaks läbi. Valitsesite naistest Ida-Virumaa orienteerumisradasid ning Eesti naiste edetabelis olite ainsa Ida-Virumaa naisena 100 parema hulgas, hõivates 84. koha, ja oma klassis N35 ehk 35aastaste ja vanemate seas olite kümnes. Kas jäite orienteerumishooajaga rahule? (Kadre Maalma erileht)

Jäin rahule, sest kuna teisi tegemist oli palju, osalesin edetabelivõistlustest vaid neljadel Eesti meistrivõistlustel, mis õnnestusid igati (Maalma saagiks jäid klassis N35 2. koht pikal rajal ja 3. koht lühirajal – toim.). Käisin ka Soomes veteranide maailmameistrivõistlustel ja sealgi läks üsna hästi (Maalma jõudis rohkem kui 110 osaleja hulgas A-finaali ehk võistlejaterivi esimesse poolde – toim.).

Kas orienteerumine on teie lemmikala?

Ma ütleks siiski, et suusatamine ja orienteerumine meeldivad ühepalju. Aastal 1978 alustasin Jõhvi gümnaasiumis Toivo Evardi käe all suusatrennis ja selle kõrval tegelesin väikest viisi orienteerumisega. Praegu harrastan suusatamist rohkem enda lõbuks ja orienteerumist teen võistluste tasemel.

Kas sportimine hakkas kohe meeldima?

Ju jäi pisik külge, sest trennis käisin kuni kooli lõpuni. Väheke auahnust oli ka, et kas või maakonna võistlustel silma paista. Siis oli sport populaarne ja ega trennigi kõiki soovijaid võetud, vaid tehti valik.

*Olete 1991. aastast Kohtla-Järve Järve gümnaasiumi  kehalise kasvatuse õpetaja. Kui võrrelda eelmises vastuses mainitud ajaga, siis kuidas on lood sporti suhtumisega nüüd?

Mina arvan, et sport ei ole praegu primaarne, sest isegi kooli eest võistkonda välja saada on väga raske. Õpilastel on muid võimalusi – arvuti, televiisor. Selleks, et õpilane läheks kooli esindama, on vaja väga suurt veenmisoskust. Alati tahetakse võistlustele minemise eest midagi saada. Arvan, et üheks takistavaks teguriks on siin see, et treeningud on tasulised ja ka spordivarustus on paljudele kallis. Kui lapsevanem pole ise spordiga kokku puutunud, siis arvab ka laps: “Milleks mul seda vaja on?” Lihtsam on kodus arvuti või teleka taga istuda.

Selle poolest on vist kehalise kasvatuse õpetaja lihtsam olla kui treener, sest kehalise kasvatuse õpetaja ei pea mõtlema, kuidas lapsi treeningule meelitada.

Tegelikult ei ole seal vahet. Ka kehalise kasvatuse tund peab selleks, et lapsed seal käia tahaksid, huvitav ja sisukas olema.

Kui rääkida teie meelisaladest, siis Ida-Virumaal harrastatakse orienteerumist vaid harrastusspordi tasandil ja ega ka murdmaasuusatamises täiskasvanute klassis Eesti koondise tasemel tegijaid rohkem kui Tatjana Mannima ei ole. Miks teie arvates pole neil aladel Kirde-Eestis tipptegijad?

Arvan, et treenerid tegelevad noortega ja siis, kui noorsportlastel on aeg minna täiskasvanute klassi, sportlased lihtsalt kaovad. Ja ega vist olegi maakonnas palju treenereid, kes tegeleks ainult täiskasvanutega. Orienteerumises on tekkinud lihtsalt tühimik, pole sel alal ka õiget treenerit, kes lastega tegeleks.

Kevadel läbisite ühe päevaga võidukalt Pannjärvel 20 km militaarjooksu ja samal õhtul läksite Toilas starti üle-eestilisel Jüriöö teatejooksul orienteerumises. Kust pärineb see sitkus?
 
Arvan, et kuna terve oma teadliku elu olen tegelnud mingil määral spordiga, siis ei valmista see raskust. See militaarvärk on mind huvitanud viimased viis aastat, sellest ajast, kui astusin naiskodukaitse ridadesse.

Olete naiskodukaitse Alutaguse ringkonna juhatuses ja Jõhvi jaoskonna esinaine. Mis on need maasikad, millega kutsute naisi kodukaitsesse?

See on võimalus saada ära argitegemiste juurest ja leida ennast mõnikord ka täitsa ekstreemsuses. Kodukaitses on võimalus ennast proovile panna aladel, mida muidu võib-olla ei saaks proovida.  Näiteks ei ole ju palju võimalusi tegelda välikokandusega ja teha süüa 100-200 inimesele. Hea võimalus on kodukaitses osaleda retkedel ja panna oma füüsilist vormi proovile. Samuti saab kodukaitses täiendada oma teadmisi eri valdkondades: relvad, meditsiin jms. On võimalus kohtuda  ja suhelda uute inimestega.

Kui paneksite pingeritta oma paremad sportlikud saavutused läbi aegade, siis millised need oleksid?

Üks kindlasti on see, et olen läbinud 75 kilomeetri pikkuse Finlandia-hiihto suusamaratoni ja üheksa Tartu suusamaratoni. Olen rahul sellega, et veteranide klassis olen võitnud medaleid orienteerumises, puudu on ainult Eesti meistritiitel – seega on, mille nimel ennast veel liigutada ja trenni teha. Kindlasti olen rahul ka osalemisega veteranide maailmameistrivõistlustel, kuigi ega 54. koht nüüd mingi saavutus ei olnud, aga kõik kaalusid üles sealt saadud elamus ja fiiling.

Kuhu jäi pingereast 2004. aastal Norra lottade (Eesti naiskodukaitse sealne versioon – toim.) meistrivõistluste võitmine, kus kuulusite neljaliikmelisse naiskonda, kes alistas sõjalis-sportlikus mõõduvõtmises kümme Norra naiskonda?

See ka muidugi. See oli järg sellele, et õnnestus võita naiskodukaitse koormusmatk Kaisma rabas Pärnumaal ja üheks auhinnaks oli sõit lottade võistlusele Norras Lillehammeris. 

Selles valdkonnas jäin rahule sellega, et selle aasta märtsis suutsin läbida 30 km militaarjooksu “Scoutsrännak” Paldiskis koos relva ja 10kilogrammise seljakotiga.

Teie lapsed, 10aastane Jonne ja 7aastane Jürmo osalevad samuti aktiivselt võistlustel. Kas kuulute nende lastevanemate kilda, kes sooviks, et nende laste sportlikud tulemused ületaksid enda omi?

Muidugi, aga mitte iga hinna eest.

Teie lelletütar on Hiiumaa spordiliidu tegevjuht, kas teid ennast ei tõmba sporti juhtima?

Eks iga asi omal ajal. Praegu meeldib mulle koolis lastega tegelda ning neile võistlusi välja mõelda ja läbi viia. Olen spordiametniku tööle mõelnud, aga siiani pole mul julgust olnud nendesse ametitesse kandideerida. 
 
Mida lõpetuseks sooviksite öelda?

Tahaksin, et lapsed oleksid aktiivsed ja sportlikud, et nad võtaksid rohkem osa rahvaspordivõistlustest ja suudaksid sinna meelitada ka oma vanemad.

NÄDALALEHT,
2.11.2007