Vjatðeslav Koðelev unistab olümpiast

Sillamäelane Vjatðeslav Koðelev (39) on üks tuntumaid Ida-Virumaa sportlasi ja vähe on suvekuudel neid nädalavahetusi, kus ta mõne Eesti jooksuvõistluse võitjana uudisekünnist ei ületa. Novembrikuus jooksja sünnilinnas toimunud Eesti sporditöötajate seminaril oli just “maailma kiireima kaevuri” Koðelevi intervjuu vormis tehtud esinemine üks meeldejäävamaid. Toome osa küsimusi ja vastuseid ka Nädalalehe lugejateni.

Kuidas suudate töö kaevurina ja heal tasemel jooksmise kokku viia?

Töö koos tööle mineku ja tulekuga võtab mul aega 12 tundi. Olen vähese unega, mulle piisab täiesti viiest-kuuest tunnist magamisest, kuigi olen lugenud, et mõned tippsportlased “raiskavad” unele veelgi vähem. Pärast tööd teen tavaliselt kohe treeningu, alguses tundus nii imelik, kuid selgus, et palju raskem on pärast magamist treenida. Tööst vabal ajal pühendun vaid spordile, teen trenni, aitan oma abikaasal Svetlanal kergejõustikutreeninguid läbi viia või võistlen. Eks peaaegu kõikidel inimestel on oma hobi, minul on see jooksmine.

Kellena kaevanduses töötate?

Enne olin läbindaja, nüüd olen toestaja, see on veidi kergem töö.

Olite 2003. aastal kaevurite päeva tulesüütaja, kui palju üldse tööandja teie tegemistele tähelepanu pöörab?

Eks alguses oli paljudele üllatav, et kaevanduses töötamise kõrvalt suudan edukalt võistelda, nüüd ollakse sellega harjunud. Ülemused on õnneks mõistvad ja alati, kui vaja võistlema minna, saan oma töö nii sättida, et üks teist ei segaks.

Olen Kohtla-Järvel asuva spordiauhindade poe omanikele naljaga pooleks öelnud, et nad saaksid teis tõsise konkurendi, kui hakkaksite oma võidetud karikatega second-hand-poodi pidama. Mida nende karikatega teete?

Arvan, et mul on karikaid rohkem kui mainitud poel. Koju nad mulle ei mahu, hoian neid kuuris.

Mida olete üldse auhinnaks saanud ja millised on olnud teie suuremad auhinnalised võidud?

Eks auhindu on olnud igasuguseid, alates elektroonikast ja lõpetades koti kartulitega. Suurimaks preemiaks on olnud 15 000 krooni auhinnaraha, millele lisandus sama palju auhindadena.

Jookse ma aga ei vali auhindade pärast, vaid võistlus peab mulle meeldima. See on mu erinevus tippjooksjatest, sest suurjooksudel on võidupreemiad suured ja võib valida, kus joosta.

Miks peate vajalikuks võita jookse nii suure ülekaaluga, kuigi võiksite võidu nimel palju vähem vaeva näha?

Eks muidugi võiks alati lahendada jooksud enda kasuks lõpuga, kuid olen täheldanud, et mul on kergem joosta omas tempos. Pärast neid jookse, kus on joostud allapoole võimeid, on raske ka järgmistes jooksudes tempot hoida.

Teist aastat taotletakse teile valitsuselt kodakondsust. Olete praegu Venemaa kodanik, mis kasu saaksite Eesti kodakondsusest?

Olen jah erinevalt naisest ja lapsest Venemaa kodanik, sest kui ühel momendil oli selge, et Eesti kodakondsust ma ei saa ja valida on, kas hakata kodakondsuseta inimeseks või Venemaa kodanikuks, valisin viimase, sest iga inimene peab olema mõne riigi kaitse all.

Samas olen seisukohal, et inimene peaks olema selle riigi kodanik, kus on ta kodu, ja kuna minu kodu on Eestis, siis sooviksin olla Eesti kodanik. Oleksin väga tänulik, kui saaksin Eesti kodanikuks, ja mõistagi loobuksin Venemaa kodakondsusest.

Sportlikust seisukohast oleks mul võimalik näiteks veteranide võistlustel Eesti kodanikuna esindada Eestit, mõistagi võiksin ka Vene kodakondsena esindada Venemaad, kuid selleks mul soovi ei ole.

Eesti kodanikuna on mul sportlasena esmane muidugi see, et saan Eesti meistrivõistlustel võidelda medalite eest ja tuua oma klubile punkte. Selle poolest olen ma oma klubile äärmiselt tänulik, et nad mind on igati aidanud, kuigi ma klubile “täisväärtuslik” liige ei ole.

SL Õhtulehes ilmunud teile pühendatud pikas loos ütlesite, et üheks sihiks võtaksite kodakondsuse saamisel ka olümpianormi 2:18 alistamise. Arvatavasti nõustute, et sellise tulemusega läheksite olümpiamängudele rohkem olümpiaturistina kui tippsportlasena.

Selge on see, et ka kodakondsuse saajana teeksin sporti edasi töö kõvalt, sest ei näe võimalust, et vaid sporti tehes suudaksin peret ülal pidada. Seda arvestades oleks olümpiale pääs juba saavutus omaette. Samas arvan, et tuleva aasta olümpiaks läheks normi täitmisega veidi kiireks, kuid kindlasti olen valmis proovima ka nelja aasta pärast, sest 44 aastat pole maratoonarile mingi eriline vanus.

Sisehooajal pole Sillamäe treeningtingimused eriti kiita, kas see segab teid suvehooajaks valmistumisel?

Joosta järjest paarkümmend kilomeetrit ilma viraazhideta 150 meetri ringil on vaimselt väsitav, kuigi olen seal maha jooksnud ka maratoni, kuid tuleb olla rahul sellega, mis on. Eks talvelgi saab joosta väljas.

Ühel seminaril sai Eesti esipikamaajooksjaks loetava Pavel Loskutovi abiliselt Harry Lembergilt küsitud, kuidas Loskutov suhtub teilt saadud kaotustesse. Lemberg vastas, et Koðelevile kui tugevale jooksjale pole häbi kaotada. Kuidas ise suhtute konkurentsi Loskutoviga?

Vastaja oli diplomaatiline, sest tegelikult olen näinud, et Loskutovile, kellega ma hästi läbi saan, lähevad need kaotused väga hinge. Mõistagi suudan ma teda võita vaid siis, kui ta on tippvormist kaugel, kuid selge on see, et kui tippjooksja tuleb võistlema, siis ta kaotama ei tule. Muidugi on mul hea meel, kui amatöörina suudan elukutselist jooksjat võita.

Kas olete läbinud ka dopingukontrolli?

Kunagi nooruses olen, kuid praegu nendel võistlustel, kus ma esinen, dopingukontrolli ei tehta. Ja kui tehtakski, poleks mul karta midagi.
 
NÄDALALEHT,
23.11.2007