Valentin Partõka: “Suurt sporti pole kellelegi vaja”

Kahtedel olümpiamängudel ise osalenud ja kahtedest olümpiamängudest osa võtnud Elina Partõka ette valmistanud ujumistreener Valentin Partõka arvab, et ujumise arendamiseks piirkonnas on vaja taastada spordikool, ehitada 50 meetri pikkune ujula ja maksta treeneritele korralikku palka.

Klubi NRK, mis on peaaegu 15 aastat vana ja mis esialgu oli kavandatud malega tegelema, vahetas 2000. aastal ala ning hakkas tegelema ujumisega. Praegu harjutab klubis selle juhi Valentin Partõka sõnul 85 inimest – alates kõige pisematest, kelle sportlasetee alles algab, lõpetades Aleksandr Guðtðini suguste veteranidega, kes oma ujumistehnikat lihvivad.

Viie aasta jooksul, mil klubi on ujumist arendanud, on treenerite paar Valentin ja Tatjana Partõka edu saavutanud. Peale Sydney ja Ateena olümpiamängudel osalenud Elina Partõka on teisedki ujujad Eesti meistrivõistlustelt, riigi noorte esivõistlustelt ja rahvusvahelistelt turniiridelt auhinnalisi kohti saanud. Andrei Motaðnjov, Vadim Romanov, Anna Davõdova ja Maria Gusseva on korduvalt pjedestaalile tõusnud, sirguvad noored ujujad. Viimastel noortevõistlustel Keilas sai NRK klubide arvestuses viienda koha. Kui nad aga ühendaksid jõud teise Kohtla-Järve klubiga Dilan, siis edestaksid idavirulased kõikide teiste koolide esindajaid. “See annab tunnistust meie piirkonna suurest perspektiivikusest,” ütles Valentin Partõka.

“50 meetri pikkust ujulat on väga vaja”

Klubi ujujate edule vaatamata arvab NRK juht, et asjad võiksid märksa paremini minna.

“Suur puudus on 50 meetri pikkusest ujulast,” ütles Valentin Partõka. “Siis saaksime võistlusteks plaanipäraselt valmistuda. Tegelikult tuleks linnaujula renoveerimise asemel, mida linnavõimud tahavad, ehitada uus, 50 meetri pikkune ujula, siis oleksid Narva ja Sillamäe sportlased kogu aeg siin, inimesi tuleks mujaltki, ka välismaalt. Näiteks küsiti minult Sevastopolis, kas meie juurde saaks treenima tulla. Majutuse ja toitlustamise küsimuse saaks ju lahendatud, aga kust vett võtta?”

Teine kohaliku “pika vee” pluss oleks selles, et meie piirkonna ujujad viivad praegu raha Tartusse ja Tallinna, kus nad suurvõistlusteks valmistuvad, aga see raha võiks siis meile kohapeale jääda.

Kas ainult ujula puudumine on komistuskiviks?

Võin vastata väga suure ujuja Aleksandr Popovi treeneri Gennadi Turetski sõnadega, mis ta lausus hiljuti Moskvas toimunud konverentsil: “Andke treenerile hea palk, et ta millelegi muule ei mõtleks, ja ta valmistab ise õpilased ette.” Kuid selle tingimuse täitmiseks on vaja suuri summasid. See on ju ka võimalus viia võistkond võistlustele, kus nad nii vajalikke kogemusi saavad. Praegu tuleb välja nii, et suurt sporti pole kellelegi vaja. Suhtlesin ühe ärimehega, kes kulutas ainuüksi lõunastamisele ja puhkusele Tallinnas 10 000 krooni, kuid ei saanud eraldada 3000 krooni, millega ma oleksin võinud võistkonna kolmepäevasele võistlusele viia. Ja veel üks asi – heale treenerile tuleb korralikku palka maksta. Kui ma aga treenerile vajalikku palka maksaksin, jääksid klubile ainult võlad.”

Kas põhjus võib olla klubide eraldatuses?

Mina olen selle poolt, et spordikoolide süsteemi juurde tagasi minna. Praegu tuleb välja nii, et igas klubis on treener samas ka massöör ja arst, transporditöötaja jne. Ja treeneritööks aega õieti ei jäägi.

Mida te sellisest olukorrast väljapääsemiseks ette võtate?

Sõidame ringi, otsime sponsoreid. Nii anti meile Euroopa meistrivõistlusteks ettevalmistumiseks 200 eurot – seda on küll väga vähe, kuid sellegi eest aitäh. Kahjuks on väga vähe inimesi, kes reaalselt aidata suudavad. Tallinna pole samuti mõtet minna, seal on meiesuguseid…

ALEKSEI FJODOROV