Valdek Murd on mitmekülgne spordimees

Sport on Ida-Virumaal üks neist valdkondadest, kus on juhtimine maakondlikul tasandil paigas, seda paljuski tänu Valdek Murdile (65).

Sel esmaspäeval leidis Kultuurkapitali Ida-Virumaa ekspertgrupp üksmeelselt, et 52 kandidaadi seast väärite just teie enim maakonna esinduslikumat kultuuri- ja sporditöö eest välja antavat auhinda – Kultuuripärli. Olite sellele esitamise ajal oma kandidatuuri võimaliku heakskiidu suhtes häälestatud küllaltki skeptiliselt. Miks?

Minu arvates võib juba selle preemia nimi Kultuuripärl ajada inimesi segadusse, kuigi siin on mõeldud nii sporti kui kultuuri. Maakonnas on palju tuntuid inimesi ja olen iseloomu poolest selline, et ma eelistan suuri lootusi mitte hellitada, et pärast poleks pettumust.

Kui teie sidet spordiga teavad paljud, siis milline on olnud teie seos kultuuriga?

Kunagi, ametiühingutöötajana, on kultuuri arendamine kuulunud mu tööülesannete hulka, sest ametiühingutel oli ju oma klubigi – Energeetik. Sama kehtib ka minu pikajalise omavalitsusjuhi töö kohta. Palju on tulnud ka korraldada üritusi, kus sport ja kultuur on olnud läbi põimunud. Mäletan, et kunagi ühel energeetikute päeval praegune kultuuri kandvamaid talasid õnnitles väga südamlikult kohaletulnuid kaevurite päeva puhul.

Kultuurikauge inimene ma ei ole, veel vähem kultuurivaenulik. Ka praegune hobi, mälumängude läbiviimine, on selline, mille puhul ei saa täpselt piiritleda, kui palju on see sport ja kui palju kultuur.

Teid teatakse rohkem kui spordikohtunikku ja -organisaatorit, kuid millised on teie sportlikud saavutused?

Spordist olen kõige rohkem kasu tundnud sellel ajal, kui ma teenisin kolm aastat piirivalvevägedes, kus kuulusin väeosa võistkonda. Seal olin ka spordiülemuse paremaks käeks ja aitasin võistlusi läbi viia.

Krimmi oblasti Dünamo meistrivõistlustel olin teine 1000 meetri jooksus ajaga 2.38, mida ka praegu pole põhjust häbeneda (käesoleva hooaja Eesti edetabelis mahuks selle tulemusega 20 parema hulka – toim.).

Kahjuks kujunes spordis nii, et tahtmine oli suurem kui füüsiline valmisolek, tekkisid probleemid tervisega ja sellises mahus trenni teha nagu sõjaväes pärast enam ei saanud.

Kuigi omal ajal, kui energeetikute ametiühingus oli 20 000 inimest, olin energeetikute meister odaviskes.

Odavise ja 1000 meetri jooks on ju täiesti erinevad alad. Järelikult füüsiline põhi pidi olema laiapinnaline?

Sõjaväes oli üks selline spordiala, mis oleks nagu minule välja mõeldud, sinna kuulusid granaadivise, jooksmine ja laskmine. Need olid kolm ala, mis mulle istusid.

Koolis sain tohutult trenni teha ja eri aladel võistelda. Sel ajal oli ju sportimine auasi ja kui keskkoolis oli mõni poiss, kes sporti ei teinud, siis peeti teda kummaliseks.

Kodu lähedal metsas ei olnud ühtegi kuiva pöidlajämedust kuuske võimalik leida, need olid mul arvel ja maha võetud ning odadeks tehtud. Sellise jutuga ei julgenud küll isa juurde minna, et mul oleks vaja poest oda osta, sel ajal sai kõik ise tehtud. Ja mäletan, kui esimesel võistlusel sain päris oda visata, ei olnudki tulemus kõige hullem – oda kaldus üle 40 meetri.

Sillamäe televisiooni operaator-toimetaja ütles, et te olete tema arvates üks Eesti osavamaid rääkijaid, kellelt noortel poliitikutel on palju õppida, kuidas ka siis võib asjast pikalt rääkida, kui veel midagi selge ei ole. Kas selle omaduse taga on kaasasündinud anne või eluga saadud kogemus?

Kui vastata naljaga pooleks, siis võib öelda, et mul on selles vallas olnud väga tugev põhi. Olen sündinud 1942. aastal. Kui 1949. aastal loodi kolhoose, siis ühe kolhoosi keskus organiseeriti meie talu baasil ja mustade nahkjopedega mehed käisid meil poliitilistel teemadel loenguid pidamas. Mäletan juhust, kui mul oli vaja minna kohta, kus üksinda  käiakse, kuulsin, et keegi on seal ees ja kõva häälega räägib: “Seltsimehed!” Eks üks seltsimees oli tulnud loengut pidama ja leidis sellise mugava koha, kus kõneks ette valmistada. Ma ise pole küll kunagi sellist kohta ettevalmistuseks kasutanud.
 
Samas teatakse teid ka kui sõnapidajat meest, mis tavaliselt sõnarohkete inimestega kaasas ei käi. Kas seda on raske saavutada?

Ma olen kogu aeg seda rääkinud, et inimesele tuleb asi lihtsate sõnadega selgeks teha. Kui oli Eestis muutuste aeg, siis käis Kohtla-Järve linnavalitsuses vastuvõtul päevas kümneid ja kümneid inimesi ning selge oli see, et kõigi probleeme ei saanud lahendada, aga väga tähtis oli see, kuidas inimesse suhtuda ja kuidas teda ära kuulata. Võib-olla ei saa konkreetset abi anda, kuid alati tuleb püüda aidata välja mõelda, mida inimene oma probleemi lahendamiseks võiks edasi teha.

Olete olnud kõrgel kohal nii Kohtla-Järve kui Sillamäe linnavalitsuses. Maakonna omavalitsusi on süüdistatud kõrges korruptsioonitasemes. Millised on teie kokkupuuted altkäemaksuga?

Mul selles valdkonnas pole probleeme olnud, pole ma nõudnud ja kui selleteemalisi  vihjeid on tulnud, et kuidas on parem teenete eest tasuda, kas sularahas või ülekandega, siis olen sellised jutud kiiresti ära lõpetanud.

Saite kevadel Olümpiakomitee ja Eesti spordiseltsi Kalev välja antud Ausa Mängu elutöö auhinna ning sügisel kanti viimaks üle ka auhinnaga kaasnev 5000 krooni. Kas see on piisavaks kompensatsiooniks aususe eest?

Ma olen alati ausat käitumist võrrelnud köieveoga, et ei saa teha sammu vastase poole, lootes, et pärast läheb kergemini, sest pigem on siis oht, et tõmmatakse pikali.

Samas olen seisukohal, et kui ausa mängu auhinda on antud seni kuus tükki, siis kui oleks antud ka kuussada või kuus tuhat, ei oleks ikka kõik selle väärilised saanud. Igal valimisel on subjektiivne külg olemas ja ma olen seisukohal, et võib-olla minu nimi sellesse spordilegendide nimekirja väga hästi ei sobi.

Poliitikas õnnestus teil pärast kompartei lagunemist uute poliitiliste liikumiste liikmeks astumisest hoiduda, samas olete spordis positsioneerinud end kalevlasena ja olete ka selle spordiseltsi juhatuse liige. Miks spordis ei suutnud te neutraalset joont hoida?

Olen spordis olnud ka Dünamo liige. Kuid minu arvates on sport ja poliitika väga erinevad asjad. Kui Eestis võtta kaks spordiseltsi Kalev ja Jõud, siis ka nende vahel on väikesi hõõrumisi, kuid nende vahel pole sellist poriga loopimisi ja katteta lubaduste jagamist nagu poliitikas. Mulle pole poliitikas vastuvõetav ka see, kuidas raisatakse valimiste eel raha enesereklaamile, selle raha eest saaks teha palju paremaid asju.

Olles ise Sillamäe endise 4. keskkooli, praeguse Astangu kooli Eesti osakonna lõpetaja, tean, et see on üks nendest linnadest, kus võõrastel on raske omaks saada. Kuidas teil, kohtlajärvelasel, see 1997. aastal õnnestus?

Kui mind Sillamäele abilinnapeaks kutsuti, siis ma mõtlesin väga kaua järele just selle pärast, et nendes linnades ei võeta eriti hästi kõrvalt tulijaid vastu, kuid ma olin meeldivalt üllatunud heast vastuvõtust. Tol ajal oli linnas kaks omavahel väga tugevalt vastasrindes olevat poolt ning mulle oli suureks üllatuseks, et kõik 21 saadikut hääletasid minu poolt ning kahel valimisel kogusin linnas kõige rohkem hääli. Minule on kõige suurem autasu elus olnud see, et kui käin Kohtla-Järvel või Sillamäel, siis tulevad inimesed praegugi mu juurde, see on väga meeldiv tunne.

Mida teete vabal ajal?
 
Parim puhkus on see, kui on hea ilm kalapüügiks ja saan minna Kurtna järvede äärde, seda Kanaaridele sõidu vastu küll ei vahetaks. Eks sealgi on oma sportlik moment juures ja ka kalapüügivõistlusel olen saanud auhindu.

Kalapüügis on üheks auhinnaks edu korral kättepüütud kalad. Kui tähtsaks on teile üldse summad ja auhinnad, mida võistlusel jagatakse?

Olen suutnud oma elu ära elada nii, et ma pole kunagi elus küsinud endale suuremat palka, ja on olnud isegi juhuseid, kus ma olen palka väiksemaks kaubelnud. Pole ka ette tulnud, et ma oleks öelnud, et tulen võistlustele appi, kui saan mingi  konkreetse tasu. Alati on muidugi meeldiv, kui tööd hinnatakse.

Teie lapsepõlve- ja praegune maakodu asub Illuka vallas. Samast kandist on pärit ka Kultuurkapitali aastapreemia saanud Ilmar Taluste. Kas see on pelgalt asjaolude kokkusattumine?

Ilmar Talustega on meil palju ühist, näiteks meie krundid jooksevad vastastikku kokku. Talustega käisime koos Vasavere koolis ja ta oli tohutu suureks eeskujuks. Eriti vaimustas mind see, kuidas üks poiss võis kivi nii kaugele visata. Ma olin tol ajal temaga võrreldes kilu, kuid võtsin endale suure eesmärgi, et pean nii palju treenima, et viskaksin vähemalt sama kaugele kui Ilmar Taluste, ja see on üks eesmärkidest, mille ma olen täitnud.

Mida lõpetuseks sooviksite öelda?

Sporti enda lõbuks tehke igal juhul, käige jooksmas, matkamas, tehke kepikõndi, mängige petanki või lauatennist. Liigutage, see tuleb igal juhul kasuks. Kui aga kavatsete hakata spordiorganisaatoriks, siis mõelge enne tõsiselt järele, miks seda teete. Kui hakkate seda tegema tõsisest huvist spordi vastu ning tahate saada rahuldust sporditööst ja kohtuda huvitavate inimestega, siis soovitan sellega tegelda. Kui aga mõtlete spordi korraldusega hakata tegelema selleks, et saada kõrgeid autasusid, tunnustust ja materiaalseid hüvesid, siis tasub valida mõni lihtsam eluala.

NÄDALALEHT,
7.12.2007