Vadim Dobiþa: kõva tööga tuleb ka tulemus

Sillamäe Kalevi ukrainlasest peatreener Vadim Dobiþa nimetab end töösõltlaseks ning on pühendunud sellele, et meeskond uuel hooajal Meistriliigas medalikohale viia. “Ma olen arvamusel, et kui ikka töösse kogu oma hinge paned, siis tuleb alati ka resultaat,” rääkis ta Soccernet.ee-le antud põhjalikus intervjuus.

Muuhulgas tutvustab 67-aastane hinnatud treener oma senist käekäiku ning räägib lähemalt meeskonna komplekteerimisest. Testimisel on käinud mängijaid nii Venemaalt, Leedust kui ka Nigeeriast. Dobiþa sõnul on Sillamäe klubiga liitumisele lähedal endine Peterburi Zenidi äärekaitsja Valeri Tsvetkov, kuid enne seda tuleb tema dokumendid korda saada.

Rääkige natuke endast ja sellest kuidas te jalgpalli juurde sattusite.

Sündisin 1941. aastal Krimmis. Simferoopoli lähistel oli niisugune sõjaväe linnak nagu Harabus. Kui sõda algas, sõtsime ära Luganskisse, ema viis meid ära. Luganskis elas meil vanaema ja seal ma kasvasingi üles, seitsmeteistkümnenda eluaastani.

Seal läbisin ka Luganski jalgpallikooli. Treeneriks oli meil teeneline meistersportlane Aleksei Vadjagin. 16-aastasena võeti mind meistrite meeskonda – Luganski Tööreservid. Pärast kümnendat klassi läksime selle meeskonnaga treeninglaagrisse Ordþonikidzesse. Seal oli veel teisigi meeskondi ja ma jäin Zaporoþje treeneritele silma ning nad kutsusid mind sinna mängima. Kuna meil Luganskis oli tugevaid ründajaid palju, siis ma andsin nõusoleku ja läksingi Zaporoþjesse.

Juba kolme kuu pärast sõitis Leningradi Dünamo meile külla (neil oli Jaltas laager) ja nad kutsusid mind Leningradi. Andsid kohe korteri ja nii ma Piiterisse jäingi. Leningradi Dünamo oli sel ajal NSVL kõrgliigas. Samal aastal sain aga raske trauma ning tippjalgpalliga tegin praktiliselt lõpparve. Astusin sealsamas Instituuti ja lõpetasin kehakultuuri kateedri jalgpalli-hoki osakonnas. Kui jalg oli juba paranenud, siis mängisin veel Leningradi SKA ja Admiraltejetsi all. Need osalesid Leningradi liigas, aga ka seal olid väga tugevad meeskonnad. Tasemelt ilmselt tugevamad kui meil praegu Meistriliigas. 1968. aastal sõitsime koos German Þoniniga tagasi Luganskisse. Tegelikult pidin suunamise kohaselt minema Lipetskisse peatreeneriks, aga kuna mu ema oli Luganskis, siis ma palusin Þoninit ning nad lubasid mul temaga Luganskisse minna. Nii ma sattusingi siis treeneritööle.

Kui kohale jõudsin, siis hakkasin kohe tööle Oleg Basilevitðiga, kes hiljem koos Lobanovskiga Kiievi Dünamo maailma tipptasemele viis. Seejärel loodi sinna klubi juurde spordiinternaatkool. Valdimir Sevtðenko, tol ajal partei sekretär, kes Luganski jalgpalli sellele tasemele viis, ütles, et kuna minul on kogu oblastis ainukesena jalgpallialane haridus, siis ma võiksin selle kooli organiseerimisel osaleda. Ma haarasingi võimalusest kinni ja juba mõne aastaga oli see NSVL üks parimaid jalgpallikoole. Juba esimeses lennus oli väga tugevaid jalgpallureid – Andrejev (üks parimaid ründajaid, NSVL koondislane), Andrjuðtðenko, Bereþnoi, Sorokolet, kes kõik hiljem Rostovi SKA-s ja Kiievi Dünamos mängisid.

Pärast seda kutsuti mind muidugi Zarja treeneriks. Erinevatel aegadel liikusin seal kooli ja Zarja vahet kolm korda. 78-ndal anti mulle juba teenelise treeneri aunimetus Zarja treenerina ja ka tööpunalipu orden. Olin Ukraina meister ja valiti ka Ukraina parimaks treeneriks 1986-1987 aastal. Seejärel läksin Moskvasse tööle.

Ja nüüd siis Aleksandr (Sillamäe Kalevi president Aleksandr Starodubtsev – toim.) leidiski mind sealt oma sõprade kaudu. Otsis kedagi, kes tuleks ja aitaks neil siin jalgpalli madalseisust välja tuua. Tulin siia, vaatasin. Mulle Sillamäe baas meeldis. Noored olid toredad. Teadsin kohe, et noortega on võimalik siin tööd teha. Nii ma nõusse jäingi ja nüüd töötangi juba kolm aastat siin.

Käisin just puhkusel Ukrainas ja sealolemise ajal anti kohaliku jalgpalli liidu poolt üle teenetemärk – teenete eest isamaa ees.

Kuidas valmistute järgmiseks hooajaks?

Me alustasime siin ettevalmistust juba 16. detsembrist. Eesmärgi oleme me endale pannud korraliku – mitte alla kolmanda koha. Selle eesmärgi täitmiseks on muidugi tarvis korralikult meeskond komplekteerida ja sellega me praegu tegelemegi. Testisime siin mängijaid Leedust, oli siin ka üks nigeerlane. Ühesõnaga – otsime.

Aga üldiselt olen ma arvamusel, et eelkõige tuleks ikkagi toetuda kohalikele jõududele, eestlastele, venelastele – omadele noortele mängijatele. Need kes tulevad väljast, seavad alati esimesele kohale selle, missugused on materiaalsed tingimused. Aga endised vabariigid ei ole praegu väga rikkad, ei ole väga suuri võimalusi, seega tuleks loota põhiliselt ikkagi omadele jõududele.

Poisid töötavad praegu väga tõsiselt. Meil on kindel nädalane tsükkel. Iga päev teeme kaks pooleteisetunnist treeningut. Laupäeviti mängime ja siis õhtupoole käime saunas. Ainuke puhkepäev on pühapäev. Töötame pidevalt saalis tehnika kallal ja kui ilm lubab siis teeme õues vastupidavustreeninguid. No ja muidugi kehaline ettevalmistus – käisime basseinis, teeme aeroobikat, jõusaali. Ettevalmistus peab olema mitmekülgne.

Tänases (intervjuu on tehtud laupäevase treeningmängu jäel – toim.) kahepoolses mängus oligi näha, et meie poiste füüsiline vorm on parem kui leedukatel. Meil hakkab juba mingisugune konditsioon tekkima. Uhkustada ei ole muidugi veel millegagi, aga arvan, et oleme õigel teel.

Olete teinud keskpärasest klubist korraliku Meistriliiga meeskonna, mis on teie saladus?

Ütlen ausalt, et ükskõik kus ma ka pole töötanud, olen alati saavutanud ka resultaadi. Ma olen lihtsalt seda tüüpi inimene, kes alati sukeldub töösse ja annab endast parima. Ega ma au ja kuulsust taga ei aja, aga mõnel korral on ka tänatud ja autasustatud. Kui ei tänata, pole sellest ka midagi, mina annan endast ikkagi parima. Ühesõnaga olen töösõltlane. Ma olen arvamusel, et kui ikka töösse kogu oma hinge paned, siis tuleb alati ka resultaat.

Minu arvamus on, et kui tuleb treener, kel ei ole mängijaid, raha ega korralikke võimalusi, aga tema hakkab ikkagi tööle ja näitab resultaati, siis vot see on professionaalne treener. Aga need, kes tulevad juba valmis meeskonna juurde ja nõuavad ainult raha ja vahendeid, need elavad tegelikult teiste töö viljade kulul.

Võtame kas või näiteks Jose Mourinho. Kus ta nüüd on? Tal olid kõrgtasemel mängijad, miljonites raha, aga tulemust ikkagi ei saavutanud. Nüüd ei ole tast enam midagi kuulda. Minu austus kuulub nendele, kes tühja koha peale suudavad ise midagi ehitada.

Vaatamata teie saavutustele on teile Eesti meedia poolt väga vähe tähelepanu osutatud. Miks?

Kõigepealt ma ütleksin, et teie väljaanne on ju pidevalt huvitunud meie käekäigust. Aga ma arvan, et üldisemalt võttes on eestlastel vist väike tõrge välismaalaste suhtes. Isegi kui nad kohalikku asja ajavad ja siinset elu arendavad. Ühest küljest on selline kokkuhoidmine ju väga kiiduväärt joon, aga teisalt võib ju ka välismaalane vahel kohalikule elule midagi kasulikku teha.

Ja kui ta teeb, siis miks mitte teda selle eest ka tunnustada? Kirjutasin just raamatu kõrgtasemel jalgpallurite ettevalmistusest, see avaldati Moskvas. Oleksin tahtnud ka siin avaldada, aga siin saaks seda ju teha ainult eesti keeles.

Rääkides Mourinhost, kas teie suudaksite mõne suurklubi treeneripostil hakkama saada?

Niisuguste suurte klubide treener ei ole keeruline olla. Seal on ju juba valmis professionaalsed mängijad. Neid tuleb ainult suunata. Iga endast lugupidav treener, kes oma tööd tunneb ja armastab, suudab igasuguse klubi eesotsas olla. Peamine, et on olemas tingimused. Minul on muidugi juba aastaid üsna palju ja tervis pole enam see, aga ka praegu ei oleks see probleem.

Kui tuleks pakkumine suuremalt, paremalt, rikkamalt klubilt kas võtaksite selle vastu?

Mulle tegelikult meeldib elada ja töötada ühes kohas. Mulle ei meeldi ühest kohast teise jooksmine. Eriti, kui see on ainult raha pärast. Aga kui on hea pakkumine ja huvitav perspektiivikas klubi, siis muidugi võib alati väljakutse vastu võtta.

Kui vaadata muutustele klubi koosseisus, kuidas edeneb komplekteerimine? Kes jäävad, kes tulevad, kes kaovad?

Dmitri Boiko kogub vormi ja näeb juba praegu väga hea välja. Tema jääb kindlasti klubisse. Vilius Lapeikis näib olevat just seda tüüpi, kes jookseb klubist klubisse. Tema läks suuremat raha taga ajama Poola ja enam tagasi ei tule. Ütlesin seda talle kohe – kui juba lähed, siis tagasi pole vaja tulla. Niisuguste rändtirtsudega ei saa arvestada meeskonna ehitamisel.

Valeri Tsvetkoviga (endine Peterburgi Zeniti mängija – toim.) on olukord veidi keerulisem. Temal püütakse praegu dokumente korda ajada. Kui saab korda, siis kindlasti ühineb ta ka meeskonnaga. Esialgsetel andmetel võib see umbes märtsini venida. Dokumentidega on väga raske, ütlen ausalt. Ta on endiselt väga heas vormis, terav ja tehniline kaitsja. Teda kimbutasid küll vahepeal traumad ja paar aastat ei ole ta tipptasemel mänginud, kuid nüüd on ta uuesti vormi kogumas.

Alo Dupikov on nüüd ennast väga heast küljest näidanud ka Floras ja ma kardan, et teda meile enam ei lasta. Jürgen Kuresoo mängis Aastalõputurniiril Viljandi eest. Samuti mitte halvasti, aga tema kohta ma ei tea veel midagi. Levadia omad aga saatsin ma juba eelmisel hooajal minema. Vladislav Tðurilkin läks ise juba varem ja Miroslav Rõðkevitði saatsime hiljem. Püüdsin neile selgitada, et distsipliin on kõigile ühesugune, siin ei ole mingit põhjust solvumiseks, aga nad nõudsid ikka erikohtlemist.

Narva mängijaid me endale värvata ei püüa. Kui Aleksandr Dubõkin, Nikolai Lõsanov ja teised ka ei leia väljast klubi siis meie neid endale meelitama ei hakka.

Aleksei Jahhimovitð kirjutas alla lepingule Floraga. Kelle eest ta mängima hakkab, veel ei tea. Aga ta käitub kuidagi imelikult. Ei saagi aru, kas ja kus ta treenib. Kui ta oleks siin, siis oleks muidugi selge ja ta oleks vormis. Ta õpib siin viimases klassis, aga ega meie ei saa ju ka teda kahel käel vastu võtta, kui ta meie seljataga teise klubiga lepingu tegi.

Millega püüate poolehoidjaid tribüünidele meelitada?

Eelkõige ikkagi tulemustega. Meie eesmärgiks number üks on edukalt esineda karikavõistlustel. Tahame võidelda end nii kaugele kui võimalik ja ka karika pärast. Teine eesmärk on saavutada Meistriliigas vähemalt kolmas koht. Sellised ülesanded on klubi juhtkond minu ette pannud.

Kuidas edeneb infrastruktuuri arendamine Sillamäel?

Kunstumuruväljakule kahjuks ei jõutud enne talve katet peale panna. Need tööd algavad märtsi lõpus ja aprillis. Sellega koos pannakse väljakule ka valgustus ja tribüünid. Selle tõttu peame kevadised mängud ilmselt kas Rakveres või siis sellel uuel väljakul, mis Kohtla-Järve kanti tehti (Ahtme staadion – toim.). Narva ilmselt hakkab ka seal mängima, sest neil ju ka ei ole korralikku kunstumuruväljakut.

Kes on teie sponsorid?

Peamised sponsorid on meil Sillamäe Sadam ja Alexela. Võib-olla on veel keegi, aga ausalt öeldes see ei kuulu minu kompetentsi. Minu asi on ikkagi treenida mängijaid ja meeskonda ette valmistada.

Kas te Eesti jalgpalli ka jälgite? Milline on teie mulje?

Eesti jalgpalli jälgin ja austan. Ma olen mitmel korral rääkinud, et Eesti jalgpalli juures mulle meeldivad eriliselt distsipliin ja see, et igas olukorras võideldakse alati lõpuni. Mulle tundub, et Eesti jalgpall on õigel teel. Korraldatakse turniire erinevatele tasemetele nii noorte kui täiskasvanute hulgas. Arendatakse infrastruktuuri.

Ainus probleem, mis mind häirib, on see, et noored kaovad terveks suveks kuskile puhkama või tööle. See ei ole minu arust hea. Paljud meeskonnad mängivad kevadel hästi ja siis suvel saavad vaevu meeskonna kokku. Ega sinna ei saa vist midagi parata. Kogu Euroopas on see vist samamoodi, et suveks saadetakse lapsed kuskile raha teenima. On muidugi tore, kui lastel tekib mingi tööharjumus, aga nende koolitus kannatab selle all kõvasti.

Kevadel ma olen vaadanud ja rõõmustanud, kui tulevad noored mängima heas vormis – Pärnu, Viljandi, Tallinna jalgpallikoolid. Aga keset suve ei ole neist kedagi näha. Mängijad lihtsalt jooksevad laiali. Sügiseks muidugi kogunevad jälle kokku aga vahepeale on jäänud ju lünk. Nii nad jõuavadki jälle korralikule tasemele alles hooaja lõpus.

Milline on teie arvates tase Eesti Meistriliigas? Võrrelge seda Ukraina ja Venemaa liigadega.

Meistriliigas on tavaliselt hooaja alguses umbes 4-5 meeskonda, kes näevad head välja. Hooaja lõpuks hakkab ka teiste tase veidi järgi jõudma. Sel aastal näitasid hooaja lõpus korralikku mängu ka nii Viljandi kui Pärnu. Isegi kui Pärnul oli teada, et nad langevad Meistriliigast välja, võitlesid nad lõpuni ja ei andnud ühtegi mängu lihtsalt ära. See on väga tänuväärne joon.

Ukraina ja Venemaa kõrgeima divisioniga võrreldes on Eesti Meistriliiga klubid muidugi nõrgemad. Kui võtta Levadia – kui see veel täies koosseisus oli – ja Flora, siis nad võiksid ilmselt nendega võrdselt mängida. Mitte liiga tippude CSKA ja Kiievi Dünamo ja teistega, aga keskmikega küll.

Ma olen seda korduvalt rääkinud, et kõige suurem puudujääk ongi ilmselt just kvalifitseeritud kaadri puudujääk. Korralikke treenereid nii noortele kui professionaalidele on vähe. Kui jalgpallikoolides oleks laialdaselt üle terve Eesti korralikke treenereid, siis oleks ka tase märgatavalt kõrgem. Praegu ongi ju noortekoondised suuresti Levadia ja Flora koolidest, sest neil on korralikul tasemel kaadrid.

Kes olid teie arvates eelmise hooaja parimad mängijad Eesti Meistriliigas?

Mulle meeldisid Tarmo Kink ja Nikita Andrejev ning TVMKst ehk Vladislav Gussev, kes praegu võistluskeelu alla pandi. Florast ei saa eriti kedagi esile tõsta, sest nende tugevus on just meeskonna monoliitsuses. Neil on kõik väga püüdlikud, tõelised tööloomad. Hooaja algul oleks ehk võinud esile tõsta Vjatðeslav Zahovaikot, aga siis kadus ta sootuks ära.

Meil endil ei saa ka kedagi eriti esile tõsta. Dupikov mängis mitmed mängud väga hästi ja Igor Rogov on meil niisugune noor talent. Ta on 1990 sündinud, aga mängis juba eelmisel aastal väga hästi Meistriliigas. Aga nagu ütlesin, esile tõsta kedagi eraldi ei tahaks. Eks ta nii oli, et ühe mängu mängis Sergei Vihrov väga hästi, aga siis neli mängu kehvasti, teise mängu mängis Vassili Kulik hästi, aga siis järgmised viis kehvasti. Nii et kedagi esile tõsta ja kiita ei ole põhjust.

Kellel Sillamäe klubist oleks potentsiaali välismaale pääseda?

Praegu Sillamäel olevatest mängijatest on kindlasti kõige suuremad väljavaated kuskile suuremasse klubisse minna Boikol. Tal on olemas kõik, mis on vajalik kõrgemal tasemel mängimiseks. Arvan, et pärast järgmist hooaega püüabki mõni suurem klubi ta endale saada.

Oma noortega on muidugi see probleem, et kui nad satuvad koondise vaatevälja, siis on nad juba klubile kadunud. Meie oma noortest ehk veel Aleksandr Zahharenkov ja Rogov on niisugused, kes väärivad tähelepanu. Mihhail Starodubtsev sai ka hooaja lõpuks enesekindluse kätte.

Sillamäe poolehoidjad on avaldanud muret, et sissetoodud mängijate tõttu jäävad kohalikud kasvandikud meeskonnast välja. Kas see on põhjendatud?

Sillamäe omad poisid on kõik klubis alles. Keegi peale Albert Taari ja Jahhimovitði ei ole lahkunud. Nii et muretsemiseks ei ole põhjust – me omad kasvandikud klubist ära ei kao.

TIMO KIKAS,
Soccernet.ee