Ülipikk Kajalina põlgab Eesti koondist

Ajaleht Postimees leidis võrkpalliringkondades aastaid ringlevale küsimusele, miks Eesti aegade pikim naispallur Anna Kajalina pole huvitatud koondise esindamisest, vastuse Kundast.

Märtsi alguses 19. sünnipäeva tähistanud piiga, kellel pikkust neli sentimeetrit rohkem kui kaks meetrit, tuli pärast hooaja lõppu Itaalia kõrgliiga naiskonnas Piacenza Rebecchi appi oma kasvatajaklubile Narva SK Energia, kes mängis pääsu eest A-klassi meistrivõistluste finaalturniirile Kunda neidudega.

Idavirulannad võitsid meeldivalt suure pealtvaatajaskonna ees peetud haarava kohtumise, kus emotsioone rohkem kui pühapäevases Tallinna Selveri – Tartu Pere Leiva poolfinaalmängus, peamiselt tänu Kajalinale 3:1.

Lõpuvile järel oli Kajalina koos oma esimese treeneri Galina Alfjorovaga lahkelt nõus rääkima, miks Eesti võrkpalli imelaps koondise eest mängimisse põlglikult suhtub.

Meenutuseks: Kajalina on esindanud Eestit erinevates noorteklassides, aidates U-17 koondise Brno EMil 10. kohale. Pange aga tähele! – juba siis oli 16-aastane tüdruk kindel, et täiskasvanute seas ta Maarjamaad ei aita.

«Tahan hakata mängima mõne tugevama riigi eest, et tiitlivõistlustel edukalt esineda,» lausus Kajalina toona intervjuus Postimehele, kinnitades, et kavatseb pärast gümnaasiumi lõpetamist minna võrkpalliharidust omandama ala juhtivasse riiki Itaaliasse.

Rekordsumma vihastas

Mullu sügisel maailma tugevaima liiga Serie A1 uustulnuka Rebecchiga kolmeaastase lepingu sõlminud Kajalina sõnul kadus tema huvi Eesti koondise vastu pärast seda, kui tema koormus noortekoondistes mängides enda hinnangul liiga tagasihoidlikuks jäi.

«Anja oli koondise liider, kuid sai mängus kõigest kuus-seitse tõstet. See solvas teda,» lisas Alfjorova, kelle käe alt on sirgunud ka sel hooajal Prantsusmaal tegusid teinud kaksikõed Natalja ja Polina Bratuhhina.

Alfjorova südamele on üht-teist kogunenud ja teenekas treener kasutas võimalust end tühjaks laadida. «Mul oli häbi, kui Eesti alaliit küsis ülemineku eest Rebecchisse rekordilised 5000 eurot (ligi 80 000 krooni – toim). Selline summa mängija eest, kes polnud varem täiskasvanute koondises mänginud. Briljanti peab väärikalt suhtuma,» purskas Alfjorova.

Ei tea, kas see oli tingitud raske võidu järel tekkinud pingelangusest, igatahes valmistas Kajalina oma sõbraliku suhtumisega siinkirjutajale meeldiva üllatuse. Ta rääkis meeleldi, et Narvast laia maailma siirdudes kammitses teda alguses koduigatsus, ning kuidas kogenumad kaasmängijad ja Piacenzas elav Alfjorova tütar tal Põhja-Itaalia 100 000 elanikuga linnas kohanemise mugavamaks tegid.

Ainus kahemeetrine Itaalias

Kui jutt läks aga riigi esindamisele, lukustusid Kajalina huuled: «Ma ei välista seda, kuid rohkem ei ütle midagi.»

Kuigi alaliit rahapuudusel õrnema soo esindajaid 2011. aasta EM-valikturniiriks üles ei andnud, piisas kas või loo alguses mainitud noorte mängu nägemisest, et veenduda – Kajalina on naiskonnale hädavajalik mängija.

Seda hoolimata tõsiasjast, et Kajalina pääses Rebecchi koosseisus ametlikes mängudes platsile vaid neljal korral ja sedagi lühikeseks ajaks. Ainsa A1 klubidesse kuuluva kahemeetrise palluri arengut pärssis reegel, mis lubas kuni 22-aastasel leegionäril väljakul viibida vaid siis, kui samal ajal on tema kõrval samale tingimusele vastav kohalik.

Tosina klubi seas 11. koha saanud Rebecchit, keda juhendas Venemaa koondise endine peatreener Giovanni Caprara, lahutas eliitseltskonda püsimajäämisest neli punkti.

«Erinevate vigastuste ja haiguste tõttu ei saanud põhikoosseis peaaegu kordagi koos mängida,» tõi Kajalina välja peapõhjuse.

Päevas kuus-seitse tundi harjutanud Kajalinat kasutas Caprara erinevatel positsioonidel, kindlat rolli tal Rebecchis ei tekkinud. «Ise sooviksin tegutseda nurgaründajana,» täpsustas itaalia keeles suhelda suutev Kajalina, lisades, et järgmise hooaja suhtes valitseb tal teadmatus.

Vahtra: treener ei lubanud Kajalinat koondisesse

Anna Kajalinat erinevate vanuseklasside koondistes juhendanud Peeter Vahtra sõnul on andeka sportlase jutt vähesest koormusest jama.

«Kajalina tegutses temporündajana ja temale tõstetavate pallide arv sõltus servi vastuvõtu täpsusest,» ütles Vahtra. «Arvestada tuli ka seda, et vastane jälgis tihtipeale Kajalinat võrgu keskel kolmekesi ja sel juhul tuli pall nurka tõsta. Sihilikult pole keegi teda ignoreerinud.»

Vahtra jutust selgub, et kurja juur pole mitte Kajalina, vaid tema otsuseid suunav Alfjorova. «2008. aastal valmistusime EM-valikmängudeks turniiril Valgevenes, kus Oksana Bosjanok põlve vigastas,» meenutas toona rahvusnaiskonda juhendanud Vahtra. «Meil oli hädasti Kajalinat appi vaja. Helistasin Kajalinale Valgevenest, mu mobiiliarve oli kuu lõpus mitu tuhat krooni, ja palusin tal koondisse tulla, kuid ta vastas, et treener ei luba. Siis sai mul mõõt täis.»

Vahtra sõnul on tema, alaliidu eelmine peasekretär Henn Vallimäe ja GMP naiskonna juht Igor Pihela Kajalinat sportlasteel igakülgselt aidanud, alustades prillide-läätsede soetamisest ja lõpetades riiete sobivamaks kohendamisega.

POSTIMEES