Tatjana Mannima tahab Tour de Ski veel kord läbi teha

Tatjana Mannima on pärast pikka suusahooajaks valmistumist ja suurvõistlustel osalemist tagasi koduses Kiviõlis. Ta oli nõus Põhjarannikule oma tulevikuplaanidest rääkima.

Neli päeva tagasi lõppes Tour de Ski. Kas nüüd on juba tunne, et kõik on lõpuks läbi?

Ausalt öeldes tundsin viimasest tõusust üles minnes, et kõik on läbi. Viimane tõus oli kogu sõidu kestel kõige raskem ja otsustas tõepoolest kõik. Mul õnnestus seal kahe koha võrra tõusta. Tõus oli raske veel selle poolest, et algul oli see lauge, siis aga tõusis üha kõrgemale ja kõrgemale ning kohati ei saanud lihtsalt enam aru, kuidas sa veel ka suusatama pead.

Kõik osalejad lausa varisesid pärast viimase etapi finiðit lumele…

Jah, lihased “annavad järele” ning kui sa finiðijoone ületad ja mõistad, et ongi kõik, siis vajuvad jalad lihtsalt ise alt ära. Aga siis, kui alla, boksidesse läksime, tundsin, et olen juba natuke taastunud. Ent õhtul, kui ma meeste sõitu vaatasin, siis mõtlesin, et ilmselt ei ole kõik siiski nii raske.

Kas on võidutunne?

Olen nüüd, mõne päeva möödudes, rahulikum. Kuid finiðis ütlesin: hurraa, ma sain hakkama, sain sõidetud! Vaadake, paljud ju katkestasid, sest sa väsid, immuunsüsteem nõrgeneb ja paljud haigestuvad. Nii katkestasid Björgen, Skofterud, Henkel. Meie Kaili Sirge plaanis kohe, et sõidab ainult kolm etappi. Ta arvestas, et ei pea tervet tuuri vastu ja seepärast proovib, aga järgmisel aastal teeb kõik kaasa.
Parim tulemus tuli kaugeltki mitte sinu tugevamalt alalt – sprindist. Miks?

Pärast kvalifikatsiooni finiðit tuli minu juurde Mati (Mati Alaver – A.F.) ja tegi ettepaneku, et võtab suusad, mina aga ütlesin, et saan isegi. Tema ütles: “Kuhu? Sa said 23. koha!” Ja mina: “Ohhoo!” Suusad töötasid väga hästi, trass oli hea, enesetunne suurepärane ja mulle öeldi hiljem, pärast sõitu, et mul oli hea stiil. Arvan, et see kõik koos andiski hea tulemuse.

Treener Viktor Kaurson ütles pärast poolt tuuri meie ajalehes välja arvamuse, et võiks ju koju tulla. Kas see oli võimalik?

Võib-olla pidas ta silmas, et ma pole mägedes harjutanud ja et mul oli raske. Räägitakse, et ülekoormuse tõttu võib kogu hooaeg untsu minna. Kuid ma poleks mingi hinna eest katkestanud. Kui terviseprobleemid oleks tekkinud, siis oleks teine asi olnud. Kuid keegi ei ütelnud mulle, et aitab küll. Mulle meeldis meeskond – suhtumine oli eriline. Kuna ma olin seltskonnas ainuke naine, siis kandsid poisid mõnikord mu suuski ja aitasid mind. Vahel on meeldiv seltskonnas ainuke naine olla. (Tatjana naerab)

Kuidas kulgeb tuurijärgne taastumine?

Suusatan niisama. Tunnen, et nii lihtsalt sellest sõidust üle ei saa. Ja praegu pole tahtmist ei harjutada ega võistelda.

Sa võistled nii kõrgel tasemel vaid teist aastat ja alles sellest hooajast rahvuskoondise liikmena. Kas riigi koondise tasemel valmistumine annab palju ja kas varem oli sellest puudus?

Räägin ausalt. Kui me 2006. aasta olümpiaks valmistusime, polnud mind naiskonnas ja me valmistusime Viktor Kaursoniga eraldi. Praegu olen koondises ja nüüd kulgeb minu ettevalmistus tegelikult kahes etapis – Viktoriga kodus ja koondise treeneri Kalmer Trammiga treeninglaagrites. Kaht plaani on väga raske ühendada, sest igal treeneril on oma ettekujutus asjast. Võin lisada, et rahaline olukord on nüüd veidi muutunud: on föderatsiooni ja riigi poolt tulev abi, varem aitas ainult Toomas Tamm. Ja ma olen talle tänulik, sest tänu temale ma pääsesingi kõige kõrgemale.

Tegelikult, kui Eestis on lumeolud head, siis saab siin – Kiviõlis ja Mõedakul – ka koondise tasemel väga hästi valmistuda. Soomes ja teistes kohtades on kõik samuti tore, kuid ettevalmistus ise vaevalt et muutub. Ütleksin, et olen sellel aastal paremini valmis. Tuleb lihtsalt vähem haige olla ja siis on kõik normaalne.

Sellise tasemega spordis on tähtis iga pisiasi. Milles need seisnevad?

Kõik on tähtis. Ma ise pean rohkem end jälgima, sest kui suure koormusega harjutad, on immuunsus nõrgenenud, seega on arsti abi vaja. Kahjuks meie koondises arsti pole. Aga isegi Anatoli Ðmigun on öelnud, et kõrgtasemel pole temata midagi teha.

Kogu aeg tuleb end jälgida. Juhtub, et lähed hetkeks mütsita õue, aga kui sa ka heas vormis oled, võib isegi veidi valest suunast puhuv tuuleke kõik ära rikkuda. Mulle on loodus andnud organismi nõrga vastupanuvõime ja ma pean end teistest rohkem kaitsma. Nagu treener ütleb: “Suures spordis pole pisiasju.” Ja ma olen selle põhimõttega juba harjunud. Kuigi mõnikord oleks vaja, et keegi midagi soovitaks, ja seepärast on kahju, et treenerit pole sageli minuga koos.
Suusaspordis pole vanusel erilist tähtsust ja seepärast on sinul täna täituv 28. eluaasta alles tee algus. Mida sa tahaksid saavutada?

Tahaks üha paremale tasemele jõuda – stabiilselt 30 tugevama hulka pääseda. Kahjuks nõrgenes pärast olümpiale pääsemist veidike stiimul. Ja seepärast tuleb nüüd mul endale öelda: ma tahan. Tahaks 2010. aasta olümpiamängudeks sellele tasemele jõuda. Sest hiljem võivad tekkida teised, isiklikku laadi eesmärgid.

Kas sa siis ei soovi nagu Kristina Ðmigun olümpiavõitjaks tulla?

Tegelikult oleme Kristinaga erisugusel tasemel. Loomulikult tahaksin võita, kuid tuleb realistlikum olla. Tõsi, kui parimat ei taha, siis pole spordis midagi teha, kuid lihtsalt igaühel on oma tase: mõni tahab võita, mõni aga 30 hulka pääseda. Rääkisime Alaveriga ja ta ütles, et võitmiseks peab kõik neli aastat olema ühele eesmärgile allutatud. Selleks tulnuks mul kohe pärast Torinot valmistuma hakata. Kuigi ma ei arva, et praegu juba liiga hilja oleks.
Millised eesmärgid te järgmiseks hooajaks seate?

Järgmisel aastal on maailmameistrivõistlused ja Tour de Ski ning seni pole me veel mõelnud, mis on tähtsam, kuid ma tahaksin tuuri kindlasti veel kord läbi teha.

ALEKSEI FJODOROV,
Põhjarannik