Sidorkin ohverdas õppimise ujumisele

Vladimir Sidorkin läbis Moskva Energeetika-instituudis eeskujulike hinnetega kaks ja pool kursust ning võttis siis paberid välja, kirjutab SL Õhtuleht.

“Tundsin, et tahan end ujumises realiseerida,” selgitab 22aastane kohtlajärvelane.

“Treenerid kinnitavad, et mul on ujumiseks häid eeldusi. Ma ei taha, et peaksin endale kunagi ette heitma Vova, miks sa küll spordist ära läksid!” jätkab 195 cm pikk laiaõlgne Sidorkin.

Noormees lõpetas venekeelse Ahtme Gümnaasiumi, kuid tuleb eesti keelega toime ladusamalt, kui omal ajal tulid eesti koolis õppinud kohtlajärvelannad Natalja Hissamutdinova ja Elina Partõka. “Nelja aasta eest Moskvasse minnes oli mu eesti keel parem,” hindab Sidorkin.

Algul ujus pikki maid

Päevast, mil treener Aleksandr Rubenko Sidorkinit märkas ja ta basseini kutsus, on möödas 16 aastat. Koostöö pole katkenud, kuigi plaanid koostab nüüd moskvalanna, Venemaa teeneline treener Svetlana Griðina.

Esialgu õnnestusid paremini pikad distantsid ja veel 2004. aastal Moskvasse siirdudes juhtis Sidorkin Eesti hooajatabelit vaid 1500 m vabaujumises. “Treener lasi mul palju ujuda, et tulevikuks põhi all oleks,” selgitab Sidorkin. “See ei tähenda, et ma sprintida poleks suutnud – esimese Eesti poisterekordi püstitasin ju 50 meetris.”

Moskvasse läks Sidorkin plaaniga õppimine ja sport ühendada, ent Energeetikainstituudis polnud selleks võimalust.

“Kaks ja pool aastat läks nii, et ujusin nädalas toonuse hoidmiseks paar korda. Rõhk oli selgelt õppimisel. Aga unistus olümpiast elas minus edasi ja ma langetasin järsu otsuse,” meenutab Sidorkin. “Nüüd lähengi olümpiale kodumaad esindama!”

Sidorkin astus Venemaa Rahvuslikku Spordi ja Turismi Ülikooli ning sai õppeasutuse kolme basseiniga veekeskuses omainimeseks. Ta jõudis arenguhüppeni ja täitis 200 m vabaujumises olümpianormi. Äsjastel Eesti meistrivõistlustel läbis Sidorkin distantsi 1.52,12ga, Eesti rekordist jäi puudu õige pisut.

Stukolkini rekord väriseb

“Svetlana Ivanovna ütles kohe, et mu organism on nüüd suureks kasvanud ja minu õige ala on pikk sprint,” räägib Sidorkin. “Praegu ujusin esimese saja korralikult 53,18ga ja õigupoolest ei saanud hakkama vaid viimase kaheksa meetriga. Kui olümpial needki vastu pean, on rekord minu. Enne, kui 10. augustil Pekingis, ma enam ei võistle.”

Ivar Stukolkin ujus 1.51,93ga neli aastat enne Sidorkini sündi, siis kuulus tulemus rahvusvahelisse klassi. Tänapäeval sellega kõrgeid kohti ei saa, aga kohtlajärvelane arvab endas peituvat paraja varu.

Tudeng kiidab nüüdseid õppejõude: “Nad mõistavad, et meie kool elab tippsportlaste najal. Kui pole aega koolis käia, antakse õppematerjal laagrisse kaasa. Nii tahaksin ujuda Londoni olümpiani. Võimalik, et lähen seejärel Energeetikainstituuti tagasi. Sealsed õppejõud lubasid mu võtta.”

Arengu taga on grupitöö

Eesti meistrivõistlustele saabus Sidorkin Moskvast grupikaaslastega, keda sõpradeks nimetab. Nood said esikohtigi 200 m vabalt võitis Boriss Timatkov 1.51,34ga, kuid meistrimedali asemel võtsid vastu lihtsalt võistluste medali. Treener Griðinat polnud, tema reisis Venemaa olümplase Andrei Krõloviga Prantsusmaal.

“Vova ning USAs edenevate Martti Aljandi ja Jane Trepi pealt näeme, kui väga on korralikult toimivat gruppi vaja. Ise märkan koondiselaagrites, kuidas rutiinist pääsevate ujujate silmad särama löövad,” arutleb Eesti koondise peatreener Tõnu Meijel.

“Nõus,” kostab Sidorkin. “Tohutult tähtis, et kõrval on sõbralikud partnerid, kes pingutavad sama asja nimel.”

SLÕHTULEHT