Sergei Konõðev – 2003. aastal tehti õige valik

Alles eile, vähem kui kuu enne Eesti meistrivõistluste algust, selgus lõpuks olukord Eesti jäähoki meistriliigas. Meistrivõistlustel osaleb kokku kolm meeskonda: Tartust, Narvast ja Kohtla-Järvelt. Kusjuures oma koosseise tunduvalt tugevdanud Ida-Viru klubid näivad nüüd olevat peamised esikohapretendendid, kirjutab Põhjarannik.

Kuus aastat tagasi oli Kohtla-Järve meeskonna osalemine Eesti meistrivõistlustel küsimärgi all. Toona õnnestus säilitada meistriliiga koht – esivõistluste debütandi Viru Sputniku etteotsa asus klubi juht Sergei Konõðev. Tänavu kadus Eesti peamiselt jäähokikaardilt Tallinn. 

Kui valulikuks osutub pealinna meeskonna kaotus ning millest jäävad ilma meistrivõistlused, kui nüüd mängib ainult kolm meeskonda?

Mida rohkem meeskondi, seda huvitavam on mängida ja seda parem kõigile. Praegu on meile jäänud ainult kolm meeskonda. Vaatame, mida meile pakub Eesti jäähokiliit (EJHL). Kui jääb väljapakutud kuuest ringist koosnev reglement, on see päris naljakas. See ei kõlba kuskile. Mina pakkusin teha praegu kümme ringi, kuid eks me näe, mida teeb EJHL.

2003. aastal oli Kohtla-Järve samalaadses olukorras, kui linna meeskonna osalemine meistrivõistlustel oli kohaliku CHC loobumise tõttu küsimärgi all. Kas olukord Tallinnaga on sarnane?

Seal on sama asi. Lihtsalt meil oli kindel eesmärk – kui teha meestehokiga lõpp, siis seda rohkem ei tule. Meie kandis ei ole nii palju sponsoreid, kes oleksid valmis meeskonda toetama. On inimesi, kes annavad raha kultuuri- ja spordielu toetuseks, kuid neid pole kuigi palju. Toona, 2003. aastal, midagi säärast ei olnud. Ja mul oli üks ülesanne – võtta meeskond käsile, sest kui seda ei oleks, siis pärast ei oleks enam mitte midagi olnud. Tallinnas on peaaegu samasugune olukord, vahe on ainult selles, et ei ole inimest, kes oleks valmis võtma asja käsile puhtast entusiasmist ja altruismist ning looma meeskonna. EJHLil ei ole raha, Purikatel, ainsal jalul püsival pealinna klubil, ei ole tahtmist, teistel ei ole täiskasvanud mängijaid. Klubid kasvatavad lapsi, kuid milleks? Kuhu neid saata on? Minu arust seisnebki lastetreeneri töö selles, et anda mängija täiskasvanute meeskonda. Mulle jääb kõige selle juures arusaamatuks, kuidas ei saa sellises linnas nagu Tallinn, kus on piisavalt suurfirmade juhte – potentsiaalseid sponsoreid -, panna kokku ühte meeskonda, kes osaleks Eesti meistrivõistlustel.

Alates 2003. aastast ja ilmselt eelmise hooajani ei olnud Viru Sputnikul oma pöidlahoidjaid millegagi rõõmustada. Kas möödunud hooaja hõbemedal on tõestuseks, et toona tehti õige valik?

Loomulikult. Kuigi tasub märkida, et linnapea Solovjovi toetuseta ei oleks meil midagi erilist välja tulnud ning me oleks siiani lastehoki tasemel. Asi läks lausa absurdiks kätte, kui 25aastased noormehed läksid veteranide meeskonda mängima. Nüüd on teine asi ja meil on täiskasvanud mehed. Saða Smetanin on juba 29aastane. 

Meeskonda pöördusid tagasi Maksim Semjonov, Vassili Titarenko, Sergei Novikov, peale selle õnnestus säilitada mullune tuumik. Mis kõigele sellele kaasa aitas?

Ma arvan, et mullune resultaat. Tänu Anton Nekrassovile, kes aitas järele kaks heal tasemel Peterburi mängijat, said kogenud mängijad hooajaga meie noortele elu sisse ajada ning hakkasid uskuma sellesse, et nad võivad võita. See aitaski suurel määral kaasa, et meie mängijad tagasi tulid.

Koosseisule on väge lisatud. Kas seoses sellega võib pidada Viru Sputnikut üheks uue hooaja favoriidiks?

Ma ei hakka sel teemal sõna võtma. Küsimus on selles, et saades juurde kolm uut mängijat ja mehestunud noori, on meeskond mõistagi tugevam ning füüsiliselt rohkem valmis. Kuigi eelmisel hooajal polnud ka Tartu Kalev/Välgu koosseis sugugi kehv, kuid lõpuks jäi ta meile alla. Nii et kõik selgub mängus.

Kas finantskriis on Viru Sputnikut mõjutanud?

Me ei erine millegi poolest teistest linna klubidest. Kärbiti kõikide klubide laste pearaha, nii ka meie oma, samuti kõiki dotatsioone. Meie rahaline olukord on väga keeruline.

ALEKSEI FJODOROV
Põhjarannik