Priit Sternhof: Iga treener areneb koos oma võistkondadega

Detsembrikuu IVOLi ajalehe spordikülje rubriigi “7 küsimust” intervjuu korvpalltreener Priit Sternhofiga.

Novembrikuus Eesti 2012. aasta parimaks noortetreeneriks valitud kiviõlilane Priit Sternhof (47) on KK HITO võistkondadega olnud edukas nii Eesti kui ka Euroopa tasandil. Miks pole te kandideerinud Eesti noortekoondiste treeneri kohale ning kui palju on teid väljastpoolt Ida-Virumaad püütud meelitada mõne klubi juurde treeneriks?

Meelitatud ei ole, tõsi küll, aastaid tagasi tunti eri linnadest huvi, kas oleks mõeldav alustada uues kohas. Noortekoondiste treeneriteks on tahtjaid jätkunud ja nende seast on, keda valida. Kaks viimast hooaega on Andres Sõber U20 noormeestega hästi hakkama saanud, edu talle tuleval aastal Tallinnas peetaval finaalturniiril. Loodame, et keegi meie mängijatest (HITO meeskonnast on koondises 5 kandidaati – R.K.) suudab ennast koondisesse mängida.
 
Kui üks teie õpilastest Sander Saare ütles, et Ida-Virumaa meistrivõistluste tulemused pole talle olulised, siis kui tähtsaks te ise peate edu maakonna tasandil?

Kui vaja mängida nii mitmes liigas, siis paratamatult tuleb pingerida koostada, kus osaleda, ja see kehtib nii mängijatele kui ka treeneritele. Kiviõli regiooni Askele võistkond elab oma igapäevast elu Tallinnas ja kui aega jääb, siis püüan neid treenerina koduliigas aidata.
 
Olete treenerina tegutsenud alates 1988. aastast. Mitmed teie õpilastest on jõudnud spordivälisteski valdkondades Eestis väga edukalt tegutseda. Kui tihti on tuldud ja tänatud selle eest, mis õpetusi neile eluteele kaasa olete andnud?

Minu esimeste võistkondade mängumehed, kel vanust üle 30ne, käivad jõudumööda siiani Ida-Virumaa meistrivõistlustel  mängimas, seega pole ma neid veel ära tüüdanud. Oma muud saavutused on nad aga ikka ise ellu viinud.
 
Rohkem kui kümneaastase vaheaja järel on Ida-Virumaa taas esindatud Eesti korvpalli meistriliigas. Seda hooaega on alustatud oma jõududega ehk võistkonnas on vaid idavirulased, kellele on edutult otsitud üht korvialust jõudu välismaalt. Sellest hoolimata tõid teie hoolealused ligemale 40aastase vaheaja järel taas Ida-Virumaale korvpalli meistriliiga võidu kohe avavoorus. Kuidas näete ise meistriliiga meeskonna tulevikku, kas peakski põhirõhk olema vaid oma kasvandikel või tuleks medalitele mängimise eesmärgil leida klubisse 3-4 leegionäri?

Esialgu tuleks anda võimalus omadele, siis on näha, kellest sellel tasemel mängumeest on. 3-4 võõrmängijat oleks liiast, et vaid Eesti meistrivõistlustel mängida. Medalitest saab rääkida alles siis, kui kogu klubi asjaajamine muutub eesmärgistatuks, amatöörvõistkond ei saavuta seda kunagi.
 
Paljuski on klubi viimaste aastate edu toetunud ühele vanusegrupile, kes praegu on 18-20aastased. Kas näete, et ka nooremate seast on Ida-Virumaal tulemas väärikat järelkasvu?

Igas järgmises vanuseklassis on häid noori mängumehi, kes võiksid samale tasemele jõuda, kui endale eesmärgid seavad ja vaeva näevad. Kahjuks tulevasi keskmängijaid, kel pikkust loota üle 205 cm, nende seas ei ole.
 
Oma olemuselt on korvpall tegelikult keeruline kehakontaktne ja taktikalist mõtlemist vajav võistkonnamäng, mille tõdesid võib eriti noorel jalgpalli või võrkpalliga võrreldes olla kohati raskem omandada. Mis vanuses üldse soovitate lastevanematel lapsi korvpalli juurde tuua ja mis alad oleks spordiga alustamiseks kõige sobilikumad?

1.-3. klassi lapsed saavad juba korvpalliga hakkama küll – esialgu on ikka mängurõõm, muud nüansid tulevad hiljem. Mida liikuvam on laps eelkoolieas olnud, seda lihtsam on alustada ükskõik millise alaga.
 
Mitmed korvpalliasjatundjad on teie arusaamist korvpallis võrrelnud legendaarse korvpalliprofessori Ilmar Kullamiga. Kuidas sellistesse võrdlustesse suhtute?

Ilmar Kullam oli oma ajas mängijana ja treenerina niivõrd edukas, et temaga ei olegi võimalik võrrelda. Iga treener kujundab ennast ise, oma teadmiste ja kogemustega areneb koos oma võistkondadega.

Küsis: Rene Kundla