Kiviõlis jäi peavõit koju

Kümnendat korda toimunud Kiviõli mäkketõusuvõistlusel, võitis pühapäeval Põhjamaade suurima ja tähtsaima rahvusvahelise mäkketõusuvõistluse eestlane Urmas Põldma, kes esindab korraldajate klubi team H.M.G. Ka võistkondliku esikoha sai Eesti.

Võistluste peakorraldaja Erkki Salaki sõnas enne võistlust ajalehele Põhjarannik antud usutluses, et sel aastal mängibveidi keerulisemaks ja tehnilisemaks ehitatud rada trumbid kätte just kergemate ratastega sõitvatele eestlastele. “Välismaalased kasutavad suuri ja raskeid rattaid, meie omad on saledamad ja kergemad,” kiitis Salak, kes ise oli sarnaselt eelmisele aastale neljas.

Eesti motospordi föderatsiooni liikmeks saanud ning seeläbi tunnustatud spordiala staatuse omandanud mäkketõusuvõistlus on Salaki hinnangul kasvanud spordivõistluseks, kus on olulised punktid ja medalid. “See tähendab seda, et õllejoomist jääb vähemaks ja see pole mitte ainult sõu, vaid ka tõsine sport. Mäkketõus on ja jääb väga vaatemänguliseks alaks. Hea pole vaadata mitte ainult neid sõitjaid, kes varakult ratta tagurpidi keeravad, vaid ka neid, kes rasketest kohtadest oskuslikult üle hüppavad,” ütles Salak.

Pühapäevase võistluse fotod:
http://pildid.sportiv.ee/thumbnails.php?album=458

Karli Sauli (Kalev.ee) fotod: www.kalev.ee/est/idaviru/kivioli/?news=949591&category=31
Kaire Kautsi fotod: http://fotoalbum.ee/photos/WickedAngel/sets/542367
Helen Urbaniku fotod: http://flickr.com/photos/33905305@N00/sets/72157606426706205/
Marek Alliksoo fotod: http://nagi.ee/photos/Kruvi45/sets/114091/
Tundmatu autori fotod: http://racepics.eu/v/oo_007/?g2_enterAlbum=1
Enn Elkeni fotod: http://vanatoi.multiply.com/photos/album/25

HELEN URBANIKU LUGU
www.motomaania.ee/?p=2261

Kiviõli Kuningas 2008 on Ummi!

Kiviõli Kuningas 2008 on konkurentsitult Urmas “Ummi” Põldma, kes võistluste esimesel päeval võitis spetsiaalklassi ning teisel päeval sõitis välja aja, mida keegi ületada ei suutnud.

Kiviõli mäkketõus, mida sel aastal peeti juba kuuendat korda, toimus esmakordselt kahel päeval. Suurejoonelisel üritusel oli seekord plaanitud piisavalt aega kõige jaoks: esimesel päeval eelsõidud 46 mehele kõigis klassides ja jalgrataste downhilli võistlus, õhtul uhke kontsert ja pidu kolme bändi ja ilutulestikuga ning teisel päeval spetsiaalklassi superfinaal, mis koosnes kuuest sõidust ja kuhu erinevatest riikidest (kaasa arvatud “omatehtud Läti Vabariik”) pääses kokku 20 sõitjat.

Siinkohal tulebki kohe öelda, et uhke plaani viisid korraldajad punktipealt ka täide. Nagu peakorraldaja Erkki “Erx” Salak ka ütles: “Kes ennast kohale ei viitsi vedada, on ise süüdi” – kui kõike seda oma silmaga ei näinud, jäid ilma tõelisest elamusest, mida kunagi enam kogeda ei saa.

Müts maha Erxi ees, kes kaks päeva vist ainult adrenaliini peal ringi liipas, kuna üks põlv oli tal teisest vähemalt kaks korda suurem ja kahtlustatavasti oli seal vesi sees. Loodame, et nüüd on ta vähemalt aega leidnud arsti juurde minna.

Mäge oli Erx ja Co. taaskord karmimaks putitanud. Raja taset näitab kasvõi asjaolu, et aja sai esimesel päeval spetsiaalklassis kirja vaid üks mees – Ummi (53,44 sekundit). Tippu sõitis tegelikult ka Vallo “Volts” Põder, kuid temale läksid protokolli seekord vaid maksimaalsed võimalikud meetrid (250), kuna keegi oli ajavõtuanduri eest kogemata läbi läinud ning tulemuse sellega rikkunud. Subjektiivsel hinnangul oli Voltsi sõit siiski Ummi omast märgatavalt aeglasem, ta pidi tippu jõudmiseks üles näitama tõsist tahtejõudu ja osavust ning vahepeal oli tal enda sõnul juba väga põllutöölise tunne, sest tsikkel kaevas pehmesse pinnasesse kõvasti sisse.

Esimesel päeval juhtus ka üks õnnetus võistlejaga. Üks rootslane läks raja alguses olevast esimesest kõrgest seinast nii kõrgele ja halvasti hüppesse, et maandudes tegi ta seljale tõsiselt viga. Omal jalal mees mäelt ei lahkunud, vaid ta tuli meedikute abiga haiglasse toimetada. Õhtuks oli ta tiimi juures siiski juba tagasi – 11. selgroolüli juures mõra. Vigastust tuleb nüüd mõnda aega ravida, kuid muidu oli temaga kõik hästi.

Kiviõlis otsustati väärikalt tähistada ka asjaolu, et mäkketõuse on Eestis tänaseks peetud juba 10 aastat. Kohal oli suur lava koos selle juurde kuuluva korraliku heli- ja valgustehnikaga. Kolm bändi DefRage, HND ja No Big Silence – ütleme nii, et õhtu edenedes läks hea ainult paremaks.

Kiviõlli tasus tulla juba ainult No Big Silence’i ülesastumise pärast – see oli tõsise rockfestari vääriline. Nende esinemiseks ilmusid nagu vähid kivi alt välja ka suurem hulk pealtvaatajaid – keda siiski oli nii vähe, et sai võimsat kontserti nautida väga lähedalt ja väga rahulikult (niivõrd, kui selline turmtuli kedagi rahulikuks jätta üldse saab).

Mäkketõusu telklaager oli nagu ühel motokokkutulekul ikka – konkureerivad DJ-d, kellest mõne muusikamaitse oli hea, mõni aga oleks sobinud pigem Õllesummerile. Aeg-ajalt kostus mootoriga paugutamist, aeg-ajalt vandusid lageda taeva alla magama jäänud, et külm on. Soundtrackile andis omalt poolt jõulise nüansi ka kõrvalasuva keemiakombinaadi katkematu mühin. Ida-Virumaa võlud…

Teisel päeval kostis mõne mäkketõusja suust küll kommentaare, et spordiala hakkab muutuma tervist kahjustavaks, kui seda kaks päeva järjest harrastada (ja vahele jääb veel pidu). Aga meeste hoogu mäel see ei vähendanud ning innukalt asuti tippu ründama.

Hommikul kell 10 olid stardis 20 meest kuuest riigist (Eesti, Saksa, Rootsi, Soome, Norra, Holland). Seitsmes esindus – Läti – oli siiski mitteametlik ja koosnes eestlastest (Kajar “Ott” Samoilov, Alari “Kvaak-Kvaak” Arrak, Andrus Küttä ja Hannes Leitsalu).

Võistlussõite peeti kokku koguni 6! Ja juba esimeses sõidus, kui mägi oli veel värske ja mehedki värsked sõitis Ummi välja aja, mida kellelgi enam ületada ei õnnestunud – 31,013 sekundit! Võimsa nitroga varustatud LC8 viis Ummi tippu stiilis, mis kaunistaks iga mäkketõusuõpikut – kui keegi sellist kunagi kirjutama hakkaks.

Mees sõitis sel päeval välja veel ühe aja (33,6) ning kõik ta tulemused olid üle 240 meetri. Kiviõlis näitas Ummi veenvalt, et Prantsusmaal maailmameistrivõistlustel saavutatud kuues koht polnud mingi juhus ning et teistel meie mäkketõusjatel on ta hetkel nii oma tehnika kui sõiduosavusega sammukese eest ära astunud.

Viimase, veidi vähem kui kümnemeetrise seina juurde kogunes võistluspäeva ajal peamiselt Eesti mäkketõusjatest punt, kes elavalt arutles, millisest servast ja millise trajektoori alt seda viimast tõusu vallutada tuleks. Vahepeal tõusis Volts päris tippu ja juhendas teisi sõidu ajal, kust oleks parem üritada ning utsitas publikut sõitjatele kaasa elama.

Teine-kolmas koht otsustati väga väikese vahega – Billy Toomlal õnnestus neljandas sõidus välja sõita aega 33,607, mis ületas grammi võrra Lärmi kolmanda sõidu 33,67-t.

Neljandaks pressis end vigastustest hoolimata Erx (34,8 teises sõidus) ja viiendaks tuli Volts (35,44 kolmandas sõidus). Volts arvas, et tema kümneaastasele mäkketõusukarjäärile oleks Kiviõli võit ilus punkt (sellel võistlusel pole tal veel võita õnnestunud), kuid seekord see teoks ei saanud.

Ajad sõitsid veidi üllatuslikultki välja veel Hannes Leitsalu (38,08) ja Andrus Küttä (tema visadus esimeses sõidus tipnes tulemusega 1.28,97).

Parim välisvõistleja oli head kiirust ja võimsat minekut näidanud Josef Hofstette (Saksamaa), kellel kuuendas sõidus jäi tipust puudu vaid meeter… Kokkuvõttes andis see 8. koha.

Parim rootslane Wille Lindh (248 meetrit, kokkuvõttes 9. koht). Parim soomlane Janne Porvari (samuti 248 meetrit, 10. koht) – 500-kuubikulise Honda krossika kasutamine tasus end tema puhul kuhjaga ära.

Parim norralane üks kaksikvendadest, Geir Bliko (247 meetrit, 12. koht) ja parim hollandlane Marcel van der Akker (245 meetrit, 14. koht).

Päeva lõpetuseks sõitsid mäkketõusu maaletooja Volts ja 2007. aasta Kiviõli mäkketõusu võitja Lärm tippu paarisrakendina – seegi show-sõit pakkus pealtvaatajatele ja küllap ka sõitjatele endile hulgaliselt adrenaliini, kuna hetketi olid tsiklid teineteisele väga lähedal!