Jõhvist sai kaheks päevaks teine Peking

Jõhvi linna jalgpallistaadionil võis eelmisel nädala kahel päeval näha trobikonda pontðodes mehhiklasi, saridesse mässitud indialasi, kauneid egiptlannasid ja veel mitmete rahvuste esindajaid, justkui oleksid kõik maailma riigid siia pagendusse saadetud.

Sportiv.ee pildid staadionilt
Avamine: http://pildid.sportiv.ee/thumbnails.php?album=503
1.-2. klass: http://pildid.sportiv.ee/thumbnails.php?album=505
3,-4. klass: http://pildid.sportiv.ee/thumbnails.php?album=504
5.-8. klass: http://pildid.sportiv.ee/thumbnails.php?album=506
9.-12.klass: http://pildid.sportiv.ee/thumbnails.php?album=507  
Viimased autasustamised: http://pildid.sportiv.ee/thumbnails.php?album=508

Janne Kollo pildid
Esimene võistluspäev: http://fotoalbum.ee/photos/johvigumnaasium/sets/593193
Teine võistluspäev: http://fotoalbum.ee/photos/johvigumnaasium/sets/594141

Muretsemiseks pole aga põhjust. Ei pea me jamaikalastele kiiremas korras vatijopesid muretsema hakkama ega prantslastele suuremates kogustes grillitud konnakoibi valmistama. Tegelikult oli tegu hoopistükkis olümpiamängudega, mis Pekingist otse ka meie väikesesse kodulinna jõudsid – Jõhvi gümnaasium pidas oma esimesi suveolümpiamänge!

Rahvaste paabel

Nagu ikka, alustatakse ka seda olümpiat eelnevalt hoolega ette valmistatud avatseremooniaga. Esmalt on veidike sekeldamist kõikide riikide õigesti järjekorda saamisega, et keegi liiga vara ega liiga hilja staadionile ei marsiks. Kui siis lõpuks on igaüks oma kindla koha leidnud ja korraldajariik Hiina end kolonni lõpus sisse seadnud, võibki kõik alata.

Esimesena sammuvad uhkelt väljakule Ameerika Ühendriikide esindajad, kes alles kolmandale kooliaastale vaatamata annavad täiesti suurriigi mõõdu välja. Neile järgneb Austraalia. Nii saab rongkäik kohe alguses hoo sisse ja meeleolu aina tõuseb. Iga riik paistab omapäraga silma ning on näha, et eeltöö on olnud vägev. Sisenemas võib näha toredat elevanti, ehtsat türgi sultanit, lõunanaabreid lätlasi, fantaasiariigi Rockholmi elanikke ja paljusid teisi. Muidugi ei puudu ka meie enda esindus – eestlased, kes kogu oma rahvustundes ja väärikuses sammuvad samuti üle väljaku. Esindatud on nii vanad tavad – rahvariided – kui ka käesolev 21. sajand, sest pooled neist on riietunud sinimustvalge paelaga kaunistatud tuumajaama laborandi kombinesooni. Vägagi huvitav lahendus.
Programmis draakon ja hiinlannad

Kui kõik on lõpuks staadionile jõudnud, saab kavaga edasi minna. Rahva ette liugleb suur draakon, kes väärikalt ringi liigub. Järgmisena vudivad ette pisikesed punastes keepides hiinlannad, kes näivad nii tõetruudena, nagu oleksid nad tõesti Hiinast korraks siia hüpanud, ja esitavad oma tantsu. Seejärel kantakse sisse ning heisatakse olümpialipp. Kui kuulatud on direktori ja vallavanema sõnavõtud, kus soovitakse kõigile mängude edukat kordaminekut, ongi lõpuks käes aeg viia läbi see vana traditsioon, ilma milleta ei saaks olümpiamängud alata – süüdata tuli! Mänglevalt toimetavad kolm kaunist graatsiat tule direktorile, kes süütab tõrviku. Seejärel teevad kaks tublit spordipoissi sellega staadionil auringi ning ulatavad tõrviku kolmandale, kes sellega lõpuks ka suure olümpiatule süütab. Kostub kõva aplaus ning Jõhvi gümnaasiumi 2008. aasta olümpiamängud ongi avatud. Nüüd annavad veel oma pühaliku vande kohtunikud, kes lubavad olla ausad, erapooletud ning ihu ja hingega asja juures, ning sellega ongi avatseremoonia ametlik osa lõppenud.

Seejärel võtavad vanemad õpilased uhkelt ja rõõmsameelselt sammud jällegi kooli poole ning staadionile jäävad esialgu vaid esimeste ja teiste klasside õpilased. Kõik võistlused on mängulised ning pakuvad pigem nalja, kui nõuavad tõsist keskendumist. Võisteldakse kombineeritud teatejooksus, viskevõistluses ja puððpallis, tehakse hüpitsahüppeid, joostakse kotis ning lidutakse elu eest “viimase mehe” jooksus.

Paremaid autasustatakse diplomite ja medalitega ning fotograafid pildistavad neid igast küljest, sest ega siis ühelt õigelt olümpialt saa puududa pressiesindajad!
Lustakad mängud

Kui kõige väiksemad on oma rammu ära katsunud, suundutakse, näod naerul, tagasi kooli poole ning staadionile saabuvad kolmandad ja neljandad klassid, kes samuti agaralt võistlema asuvad. Jõudu mõõdetakse samadel aladel, aga muu hulgas on neile korraldatud ka rattakross, mis leiab aset Jõhvi pargis ja millest võivad osa võtta kõik need õpilased, kellel vähegi soovi ja jalgratas olemas. Õnneks möödub see rattavõistlus, erinevalt proffide sõitudest, suuremate vigastusteta. “Liiklus” on reguleeritud ning ükski pargis jalutav vanamemm oma Pitsuga teele ette ei jää.

Teise päeva hommikul näitavad oma võimeid põhikool ja gümnaasium. Kavas on samuti kombineeritud teatejooks, puððpall ning rattakross. Viimasel alal sätib end teise hulgas rajale ka kooli direktor Ivo Tupits, kes finiðeeribki esimesena. Muu hulgas võisteldakse ka sellistel aladel nagu jõuhoidmine, karkudel kõnd ja kuuli veeretamine. Kooli aulas toimub klassidevaheline olümpiateemaline mälumäng, mis korraldati paar päeva varem ka algklassidele.

Õhkkond on siiani täis rõõmu ja elevust. Uhkelt hoitakse kõrgel oma maa lippu ning elatakse sõpradele häälekalt kaasa.

Ühel hetkel saab justkui märkamatult ürituse sportlik osa läbi. Punkte tabelisse enam juurde ei sigine ja tulemused on fikseeritud. Hakatakse valmistuma lõputseremooniaks – kõik staadionilt minema ja aia taga uuesti kolonni! Taas hakkavad järgemööda sisenema kõik osavõtjad riigid, siis autasustatakse veel viimaseid tublimaid – kellele medal kaela, kellele diplom kätte -, kuulatakse viimaseid tänusõnu korraldajatele, vaadatakse veel kord staadionile liuelnud draakoni tantsu ja jagatakse mõned meenemärgid neile, kes kahe päeva jooksul kõige tublimad olnud. Seejärel langetatakse kaks päeva uhkelt vardas lehvinud olümpialipp ning vaikselt hääbub ka olümpiatuli. Suur aplaus ning pidulik väljamarss.

Valitseb üleüldine rahulolu – ära tegime! Sest nagu kõlavad ka Pierre de Coubertini kuulsad sõnad: “Tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt!”

LAURA RAAG