Ilmar Taluste paneb rahva liikuma

Meistersportlasest, kuuekordsest Eesti meistrist vabamaadluses ja ühekordsest meistrist sambos Ilmar Talustest (68) on saanud üks maakonna liikumisharrastuse eestkõnelejaid. Liikumisharrastus ehk tervisesport on teatavasti spordi see haru, kus eesmärgiks ei ole olla parem vastasest vaid iseendast. Tervisespordiüritustel aega ei võeta, katse pikkusi ei mõõdeta ja punkte ei anta. Inimesed saavad mõnu liikumisrõõmust.

Teie juhitaval Kohtla-Järve spordihuviklubil (SHK) on seljataga aktiivne tervisespordisuvi. Mis kõige rohkem meelde jäi?
 
Eelkõige kindlasti  ülemaailme tervisespordi olümpiaad, mis toimus Otepääl ja kus meie klubist osales üle 40 inimese. Rahval on suur huvi selliste ürituste vastu  ja olen kindel, et kui info veel paremini liiguks, siis oleks ka osalejate arv tervisespordiüritustel suurem, sest viimastel aastatel on inimeste aktiivsus märgatavalt tõusnud.

Kindlasti jääb seda suve meenutama see, et alustasime kepikõnnineljapäevakuid, kus kujunes välja tuumik, kes ise enamikul etappidel osales ja ka teisi osalema innustas.

Kohtla-Järve eri linnaosades toimunud seitsmel kepikõnnineljapäevaku etapil osales 54 inimest, kas see arv oli ootuspärane?
 
Tasahilju lootsin, et oleks rohkem osalejaid olnud, sest auhindu oli tellitud 70 inimesele. Osalejate arvates võiks etappe teha rohkem looduses, Toilas, Pannjärvel, Sakal, Kohtla-Nõmmel. Kindlasti on seal kaunim maastik kui linnas, aga tuleb arvestada, et kui korraldame selliseid üritusi elamurajoonides, siis on see harrastusele parim agitatsioon. Inimene kohtab liikumisharrastajaid oma koduteel või näeb aknast, et teised liiguvad,samuti jagame materjali. Nii jõuab info kõige paremini inimesteni.

Kes kõige aktiivsemad tervisesportlased on?

Põhiliselt on osalejad need, kes on olnud spordiga seotud, need kutsuvad oma tuttavaid. Hea näide on treener Margarita Beþko, kes oma sõprusringkonnast inimesi meie üritustele kutsub. Nii tekivad omaette huvigrupid, kes ka üritustevälisel ajal koos tegutsevad.

Mis on liikumisharrastuse puhul põhiline?

Eelkõige liikumine looduses ja seltskonnaelulgi on oma osa. Kui osaleda vaid meie korraldatavatel üritustel, siis jääks inimesel kehalist koormust väheseks, tuleb käia ka omal käel looduses. Paljud on vastanud, et üksi on igav käia, aga seltskonnas olemine viib nagu iseenesest rajal edasi. Oma osa on ka välisreisidel, näiteks eeloleval pühapäeval läheme suurema rühmaga Helsingi sügismatkale.

Käisin ka ise Otepääl kümnendal tervisespordi olümpiaadil ja koos 36 riigi rohkem kui 3000 inimesega üritusest osa saades tundus, et liikumisharrastus on üks turismi harusid. Kas see on nii?

Nii ta on, vaevalt ma tavalise turistina Itaaliasse, Austriasse, Belgiasse ja Tðehhimaale oleks sattunud, aga tervisespordi olümpiaadile oli sinna põhjust minna. Lihtsalt turistina välismaale sõita ei ole minu arvates nii mõnus kui käia sealsetel tervisespordiradadel ja tutvuda kohaliku eluoluga. Vanasti oli poliitökonoomias termin “tööjõu taastootmine” ja eks see kehtib ka praegu, sest inimesed peavad endale energiat koguma.

Vabas looduses heas seltskonnas gruppidega koos käia on hea puhkuse vorm, mis lisaks parandab kehalisi näitajaid. Sellisest liikumisest peaks tekkima inimestel parem enesetunne, kuid see eeldab teadlikkust. Paljud oskavad oma pulssi kontrollida,  jagasime oma üritustel kalori- ja pulsikettaid, oleme võimaluse korral saatnud oma klubi juhendajaid liikumisharrastuse koolitustele ning ka kepikõnnineljapäevakutel näidati, milliseid harjutusi on keppidega võimalik teha.

Kas leidub ka neid, kes ei saa aru, miks peaks sportima, ilma et kellestki paremaks saadaks?

Ei ole selliseid arvamusi kohanud, sest neile, kel säärased mõtted peas, on  olemas maakonnas mitmesuguseid harrastusspordiüritusi. Pigem on olnud nii, et kui oleme proovinud mõnele tervisespordiüritusele tuua sportlikku momenti juurde, siis on siiski soovitud tavapärase liikumisharrastuse põhimõtete juurde jääda.

Tervisespordis valib igaüks ise endale sihi, näiteks mõned võtavad aluseks selle, kui palju ta suudab tunnis käia, ja on ka muid enesekontrollivõimalusi. Liikumisharrastus on hobi inimestele, kes suudavad oma võimeid tunda ja oskavad rajal oma jõudu jagada. Niisama jalutada pole ka mõtet, kuid üle pingutada ei maksaks. Distantsi lõpus ei pea olema higine, kuid kehas peaks olema mõnus väsimus.
 
SHK pidas septembrikuus kümnendat sünnipäeva. Kui palju klubil liikmeid on?

Klubis on 33 liiget, kuid me pole endale seadnud sihti,  et klubi liikmeskond oleks suur, me korraldame üritusi kõikidele huvilistele. Klubi kasvas välja vestlusringist ning üheks klubi loomise ideeks oli kaasa rääkida Kohtla-Järve ja kogu Ida-Virumaa spordipoliitika kujundamises. Peale selle tuli täita tühimik, sest üle-eestilises kalendris hakkas tollal juba liikumisüritusi palju tekkima, aga Ida-Virumaal neid ei toimunud ja nii alustasimegi. Peale kohalike ürituste oleme korraldanud ka üle-eestilisi, üks traditsioonilisemaid on neli aastat toimunud Toila matk, kus alati on huvilisi jätkunud. Oleme matkadel kasutanud ka giidide teenuseid, et lisaks matkamisele saaks inimesed oma teadmisi täiendada.

Oleme alati üritanud liikumisharrastuse kõrval muudki pakkuda. Üks asi on osalejate vahel toimuv loosimine, mille auhinnad on mõnes mõttes peibutiseks, aga sellel on ka meelelahutuslik osa. Oleme andnud inimestele võimaluse käia telgisaunas, kohtutud on akadeemik Anto Raukasega. Inimeste huvi on alati suurem, kui üritusel on mõni üllatusmoment.

Kohtla-Järvel on elanikke üle 50 000, kepikõnnineljapäevakutel käis veidi üle poolesaja osaleja. Potentsiaal on vist tohutu?
 
Kas just tohutu, aga arenguruumi on kindlasti. Koostöö teiste omavalitsustega on näidanud, et kaasa tullakse meelsasti, kuid vaja oleks eestvedajaid. Mitte et kõik ettevõtmised oleks ühe klubi teha. Tore oleks, kui tervisespordiüritused oleks koondatud ühte kalenderplaani ja neil oleks mingi ühisosa. Näiteks Illukal mõned aastad tagasi prooviti, aga üksi üritades suri ettevõtmine välja. Kindlasti võib maakondlikel üritustel üheks võtmeküsimuseks saada transpordiprobleemi lahendamine, sest mitte kõigil ei ole isiklikku autot. Jõudumööda oleme üritanud suurematele üritustele eribussi tellida.
 
Mida lõpetuseks sooviksite öelda?

Tore, kui huvilised leiaksid võimaluse pidada lugu organisaatorite tööst ja kui üritusi korraldatakse, siis neil ka osaleksid ning teistelegi olemasolevat infot edasi jagaksid. Kõige tähtsam on see, et info liiguks, sest olen kindel, et üks infot jagav huviline toob kaasa teise huvilise ja lõpuks hakkab see harrastus veerema nagu lumepall.

Kogu maailm on liikumises, kui inimene ei liigu, siis ta mandub. Kodust tööle arvuti taha ja töölt koju teleri taha – nii astub inimene vastu loodusseadustele, sest inimene on loodud liikuma, mitte istuma.

Eelkõige on liikumisharrastus mõeldud linnainimestele, sest maal elavad inimesed  saavad enamasti oma liikumiskoormuse kätte. Maal on tore, kui on olemas huvilised, kes saavad tavapärasele liikumisele lisa spordis – võrkpalli või korvpalli mängides.

Eelreklaamina palun tuleva aasta kalendris märkida ära 24. mai, kui Kohtla-Nõmmel toimub matk, kuhu ootame osalejaid üle Eesti. Kaevanduspargi-muuseumi territooriumil kulgeva raja üks distantsiosa, 500 meetrit, läbib ka kaevanduskäiku.

NÄDALALEHT,
5.10.2007