Ilmar Taluste: “Maadlejatel on üks meel rohkem kui teistel”

Laupäeva, 2. veebruaril ilmus ajalehes Põhjarannik intervjuu IVSLi juhatuseliikme Ilmar Talustega.

Erinevalt teistest on maadlejatel kuus meelt, kinnitab Ilmar Taluste – omaaegne meistersportlane ja kuuekordne Eesti meister vabamaadluses.

Ma üldse ei imestaks, kui teie elu aruanne annaks tulemuseks tõsiasja, et olete Kohtla-Järve spordikeskuses viibinud tunduvalt rohkem kui oma kodus – kõik need aastad, ja neid aastaid on kohutavalt palju.

15. veebruaril saab 43 aastat, kui siia majja tööle tulin, veel enne seda käisin siin aga trennis – alates 1963. aastast, kui maja polnud veel ametlikult avatudki. Enne seda sai maadeldud, kus juhtus: barakis, ühiselamu keldris, vabas õhus – seal, kus praegu asub jäähall, kaskede vahel. Sinna oli auk kaevatud ja saepuru sisse pandud; 200-liitrine vaat oli üleval, et saaksime keha loputada.

Mis te arvate, mitu noort inimest oleks tänapäeval nõus sellistes tingimustes treenima?

Me ei osanud teistsugusid tingimusi tahtagi, pealegi oli värskes õhus kaskede all väga mõnus maadelda. Ma käisin hiljemgi, kui juba Eesti koondisse kuulusin, õues trenni tegemas, sest spordihoones, kus saali tuli jagada ka poksijate ja tõstjatega, pääsesin vaid kolm korda nädalas mati peale. Aga mulle meeldis individuaalne treening – käisin Sinivoorel jooksmas ja kive karjäärikaldast üles veeretamas. Kui treener sellest teada sai, saatis mulle poisid seltsi, aga see grupp hakkas pisitasa kahanema, kuni olin jälle üksi.

Te olete korra tulnud ka Eesti meistriks sambos – relvata enesekaitses, nagu dþuudomaadluse ja karate keelustanud Nõukogude Liit seda oma leiutatud ala nimetas. Kui mõni rullnokk tuleks teiega tänaval tüli norima, et kuule, vana känd, siis selle nolgi käsi käiks ilmselt tema enda üllatuseks halvasti.

(Taluste jääb tagasihoidlikuks, nagu kõikidest oma saavutustest rääkides.) Ei tea… Mulle ei ole seda võimalust pakutud.

Maadluses ollakse mees mehe vastu nagu vehklemises ja poksiski, kus sul on vastasega aga mingigi distants, maadluses ollakse seevastu nagu üks segapundar.
See arendabki maadlejal veel ühte tunnetust.

Nimelt?

Mitu meelt inimesel on? Viis.

Ja teie tahate öelda, et maadlejal on kuus?

Ongi. See kuues meel on lihaseline tunnetus – maadleja tunnetab oma vastast ka kehaga, eriti on see arenenud kreeka-rooma maadlejatel. Praktiseeritakse ju isegi pimemaadlust.

Ma tean maadlusest ainult kaht terminit: topeltnelson ja nupuvõte. Kas te ei demonstreeriks fotograafi peal üht väikest imearmsat nupuvõtet? (Fotograaf Matti Kämärä ei löögi mind selle peale maha, vaid naeratab eksperimendialdilt ning võtab kella käelt.)

Nupuvõte ehk üle puusa heide… See käib nii, et haaratakse siit (ja fotograaf kaob poole kerega Taluste karuhaardesse ning siputab hetk hiljem õhus jalgu). Ma olen vasakukäeline ning see oli vastastele üsnagi ebamugav.

Teil on kolm poega, kes on lapsena kindlasti kõik isa trennis käinud.

Kuigi palju jah, aga siis lõi allveeujumistreener nad üle – sel ajal kui ma võistlustel olin. Mõtlesin, et las ujuvad pealegi, küll nad tagasi maadlema tulevad, aga ei. Neid sportlasi on üldse vähe, kelle lapsed sama teed lähevad – nad ju näevad neid piinu ja raskusi.

Igal juhul on poegadel isa treeningutest kasu olnud, nii Veikol, kes Kanal 2 operaatorina aprillisündmuste ajal tundide kaupa Tallinna tänavatel toimunut üles võttis, kui hiljuti Afganistani missioonilt naasnud Markol, kellest on saanud sõjaväelane.

Ega ma Marko elukutsevalikust alguses suurt vaimustuses olnud, eriti kui ta otsustas Afganistani minna. Aga ei, ta on asjast huvitatud, ka sportlikus mõttes – juba ajateenijana luges neid võistluspunkte hasartselt kokku.

Pojad on pärinud isa hasardi ja mitmekülgsuse. Mart Vilt on kunagi öelnud, et Talustel tulevad kõik alad hästi välja, ainult tõketega on raskusi, kuna need kipuvad tast pikemad olema…

Pikkuse kohta tuleb mul veel teinegi ütlemine meelde. Me olime poksija Hans Kaivaga mõlemad lühikesed jupid, mina lühemgi veel, ning tema armastas ikka tögada: “Mis on lühikese mehe rõõm? See, kui ta kohtab endast lühemat!”

Teie nn Kohtla-Järve kodul on terve hulk filiaale: ujula, jäähall, staadion, mis tähistab tänavu oma 70. tegevusaastat.

Ta on meil, jah, vanake, keda me hoiame.

Kas te ei karda, et see vanake ükskord kokku kukub? Millal tema tervist viimati põhjalikult putitati?

1951 – kui jalgpalliväljak üles künti ja pinda uuendati. 1970. aasta alguses pandi drenaaþ. Jooksurajad on seal muidugi juba ammu ajast ja arust, samuti tribüün.

Ja te usute, et see staadion saab kunagi korda?

Peab saama! Enne sisehalli ehitamist ei uskunud ka seda mitte keegi, et ükskord saavad kergejõustiklased Kohtla-Järvel talvelgi harjutada.

Petangi Ida-Virusse toojaks peetakse Rene Kundlat, kes ise seda au endale ei võta, kinnitades, et tema oli saanud nakkuse võistlustelt, mille teie korraldasite – siinsamas Kohtla-Järve spordikeskuse hoone taga -, ja et need olid olnud esimesed võistlused meie maakonnas, aasta oli siis 2000.

Spordiveteranide võistlustel osaledes tüütas mind ära, et me petangis kogu aeg kaotasime. Kaua sa kaotad, häbi hakkas. Igal pool mujal mängiti, meil mitte. Ja kui sa ei harjuta, siis ei võida ju ka.

Nüüd olete rajanud spordihuviklubi ja propageerite kepikõndi…

Iga inimene, kes tahab normaalselt elada ja elust mõnu tunda, peab liikuma. Kepikõnd aitab tervist hoida ja mõningal määral ka taastada. Miks mitte seda siis harrastada?

Kas te ise ka kõnnite või ainult organiseerite?

Mina saan rada ette valmistades oma koormuse mitu korda kätte.

Sportlasega abielus olla – see on hullem kui meremehega. Kas see oli põhjus, miks teie abielu omal ajal lahutusega lõppes?

Ei usu, sport annab inimesele ikka rohkem head kui halba.

Aga mis sest heast mehest kasu on, kui teda kodus pole?

Lahutavad ju teisedki… Tegelikult on ajakirjanduses nii mõnigi naine tunnistanud, et kuni sportlasega abiellumiseni pidas ta sellist kooselu võimatuks, sportlase abikaasaks saades hakkas seda aga kõrgelt hindama.

Üks poegadest jäi teie kasvatada – seda ei juhtu just sageli. Enamasti tuleb meestel pärast lahutust kõikidest lastest suu puhtaks pühkida.

Ja meie poliitikud räägivad veel võrdõiguslikkusest (Taluste muigab). Aga Veiko tahtis ise minuga jääda, ta oli siis 11aastane.

Sportlased olid Nõukogude Liidus need vähesed, kes välismaale pääsesid.

Minu esimene välissõit oli 1965. aastal Saksa DVsse, kus mul tuli vastamisi minna sealse viiekordse tðempioniga. Seda mulle eelnevalt muidugi ei öeldud. Meie matð lõppes viigiga ning see pool punkti, mis Eesti sai, tõi meile võidu. Minult sellist tulemust isegi ei osatud oodata.

Te võistlesite kärbeskaalus – kuni 57 kilo. Selles kaalus pole just kerge püsida ning ma olen kuulnud igasuguseid õudusjutte sellest, kuidas sportlased kaalust maha võtavad.

Mul on surmani meeles, kuidas me 1967. aastal Eesti meistrivõistlustel seda tegime, kui hommikul selgus, et olen 600 grammi lubatust raskem. Mõtlesime Pauliga – ta on näitleja Kleer Maibaumi isa -, mis me teeme. Läheme sauna. Saun kinni! Avamiseni veel pool tundi aega. Ronisime siis tagaukse kaudu sisse, üle puuriitade, ning läksime villaste mantlitega, mis seljas, leiliruumi maadlema. Maadlesime, higistasime, maadlesime ja jälle higistasime. Inimesed tulid juba sauna ja vaatasid meid ikka väga imeliku pilguga – no täitsa hullud. Aga mis meil sellest. Viimasel minutil jõudsime lõpuks kaalu peale ning kui oleks väga norida tahetud, siis 50 grammi ehk oli veel üle, aga ülejäänu oli sauna jäänud.

Ilmar Taluste CV

* Sündis 8. jaanuaril 1939 Jõhvi vallas Virumaal.

* Lõpetas 1958. a Kohtla-Järve põlevkivikeemia tehnikumi ja 1968. a TPedI kehakultuuriteaduskonna.

* Maadlemist alustas 1955. aastal Kohtla-Järve spordikoolis Eino Niineste käe all.

* Aastail 1965, 1967, 1968, 1970, 1971 ja 1973 oli Eesti meister vabamaadluses ning 1960 sambomaadluses. 1967. a anti talle meistersportlase aunimetus vabamaadluses.

* Töötanud Kohtla-Järve põlevkivitöötlemise kombinaadis lukksepana, Kohtla-Järve spordikooli instruktorina, õppealajuhatajana, vabamaadluse treeneri ning direktorina.

* Aastail 1986-2002 Kohtla-Järve raskejõustikukooli direktor, praegu Kohtla-Järve spordikeskuse direktori asetäitja.

* Tunnustatud maadluskohtunik.

TIIA LINNARD,
Põhjarannik