Boriss Klubovi kondiproov veteranide juhina

Eelmisel nädalal Ida-Virumaa spordiveteranide ühenduse esimeheks valitud Boriss Klubovil (66) on võimalik lähiaastatel näidata, kas ta suudab oma lennukad plaanid ellu viia ning lükata sellega ümber äkilise iseloomuga lokaalpoliitiku tegemistesse skeptiliselt suhtuva ja ühendusele allakäiku ennustavate sporditegelaste arvamused.

Millised plaanid on teil maakonna spordiveteranide juhina?

Plaanid on väga suured. Tahaks algatada maakonnas Ida-Virumaa erinevate omavalitsuste spordiveteranide spartakiaadi, kus iga omavalitsus lisaks osalemisele korraldaks ka ise mõnel alal võistluse. 2008. aastal oleks kavas võistelused kümnel erineval alal, iga kuu oleks kaks ala ja kaks kuud oleks puhkuseks. Loodan sellega anda tõuke , et võistlusrajale tuleks rohkem tippspordiaastatest äsja välja kasvanud spordihuvilisi. Kui 60aastaseid ja vanemaid huvilisi on veteranide võistlustel  päris palju, sii 40-55 aastaseid napib. Kuna ei osaletaks vaid osalejana vaid ka endal tuleks läbi viia mõni etapp, siis loodetavasti toob see kohale ka neid, kes tavaliselt ei võistle, aga kes selle võistluse raames tuleks alguses koduvallas või linnas toimuvale võistlusele oma kodukanti esindama ja kes hiljem oleks valmis ka Ida-Virumaad.

Eelmine spordiveteranide juht ütles, et maakonnas kergejõustikus võistlusi ei korraldata, kuna see nõuab liiga suurt rahalist ressursi. Ma kergejõustiklasena ei oleks sellega nõus, vaja oleks lihtsalt koormus eri kohtade vahel ära jagada, Sillamäe võiks teha võistlusi jooksjatele ja hüppajatele, Vitsikusse on Villu Põldma rajanud väga head tõukesektorid.

Tahaks sisse viia ka maakonna veteranide rekorditabelid nii kergejõustikus kui ka raskejõustikus. Inimestel on ikka huvitav vaadata, mis kohal nad edetabelis on. Veteranid peaksid oma tegevuses lähtuma põhimõttest: liigun, järelikult elan. Tore on vaadata 75aastaseid ja vanemaid sportlasi, kes käivad seda põhimõtet järgides võistluselt võistlusele.

Senisest rohkem peaks spordiveterane ja spordikuulsusi viima koolidesse kooliõpilastega kohtuma. Näiteks kui maakonda külastab maailmameister August Englas, siis minu arust oleks patt teda vaid võistluse aukülalisena kasutada, vaid tema külaskäik peaks teenima suuremat kasu. Noortel peab looma eeskujud, kelle sarnaseks nad tahaks saada.

Kas olete juba ka esimesi samme jõudnud oma plaanide elluviimisel teha?

Jah, olen rääkinud näiteks Kiviõli spordientusiasti Anatoli Zõbiniga, et Kiviõlis võiks võistelda tennises. Paavel Vähi, oma endise õpilasega sellest ajast, kui ma rajooni spordikoolis Iisakus treener olin, sain nõusse, et ta viiks järgmine aasta petangivõistlused.

Teil tõsiusklikuna oleks vist hea võimalus ka usunimesed tuua spordi juurde?

Eks ka seegi on üks tegutsemisvaldkond, sest terve vaim on vaid terves kehas. Spordiliikumine ja usk ei välista teineteist, heaks näiteks on praost Avo Kiir, kes on väga sportlik inimene.

Lemmikalaks on teil kergejõustik, kus püstitasite eelmine aasta odaviskes Eesti omaealiste rekordi. See aasta läks vist aga untsu?

Kahjuks jah. Suvel läksin heas vormis Eesti veteranide mängudele ja soovides maakonnale võimalikult palju punkte tuua, osalesin 100 meetri jooksus. Distantsil läks aga jalg kangeks, korraga oleks nagu kuuliga pihta saanud ja kukkudes lõhkusin jala ära ning sellega jäi ka odas ja kettas kindel esikoht saamata. Nii jäi osalemata ka hooaja peaeesmärgiks olnud veteranide maailmamiestrivõistlustel (Klubovi eelmise hooaja odaviske tippmargi 39.97 kordamine oleks talle andnud sel alal MMil 10. koha –R.K.). Tuleval aastal tahaks siiski 40 meetrit täis visata.

Samas tunnen ma muret, et Kohtla-Järvel ei ole eriti talvel heidete-tõugete treenimiseks tingimusi, sest Ahtme spordihallis pole üldse sellele mõeldud. Üritan teha kõik endast oleneva selle nimel, et uues Kohtla-Järve spordihoones oleks oma harjutuskoht ka heitjatel ja tõukajatel.

Ida-Virumaal on kaks spordiveteranide ühendust. Kas poleks aeg Narva spordiveteranide koondisega leivad ühte kappi panna? 

Aksepteerin seda, et Narvas on omaette hästi toimiv ja linna tuge omav veteranide organisatsioon. Samas olen seisukohal, et kui nad tahavad narvalasi ühendada, siis ei peaks nad enda eest võtma võistlema teiste omavalitsuste võistlejaid, sest mingi piir peab olema.

Eks nagu igas spordivaldkonnas nii sõltub ka veteranide spordis paljuski finantseerimisest, kuigi nii mõnedki on seisukohal, et veteranide sport peaks rajanema selles osalejate omafinantseerimisel. Millised on teie mõtted oma ideede rahastamisel?

Kindlasti peab olema oma panus, kuid ka omavalitsused peavad aru saama, et need veteranid, kes spordivad on nende elanikud, kelle tegemisi tuleks toetada. Olen valmis oma kogemusi Kohtla-Järve volikogu noorsoo ja spordikomisjoni esimehena rakendama ja vajadusel käima nii omavalitsustes kui ka volikogudes selgitustööd tegemas. Rahasummad, millega võiks omavalitsus oma veteranide üritusi toetada ei ole ju suured, mõnikord piisaks mõnesajast kroonist auhindade ostmiseks ja osalejad oleks rahul.

Eks omavalitsuste juhid saab lisaks toetada ka oma initsiatiiviga, sest enamus omavalitsusjuhte on spordi mõistes veteranide eas ja nende kaasalöömine võistlusel oleks kõige paremaks eeskujuks.

Olete tugevalt Keskerakondliku taustaga, kas te ei karda, et see võib teie tegevuses hakata negatiivset rolli mängima?

Antiikolümpiamängude ajal katkestati sõjad ja olen seisukohal, et sport tuleb ka tänapäeaval poliitikast lahus hoida, sest valija ei otsusta oma valiku tegemisel poliitiku spordiplatsil tehtu järgi.

Pigem näen enda negatiivset külge äkilises käitumises, mis on mu üheks miinuseks. Samas usklikuna mõtlen alati enne magamaminekut oma päevaste tegude üle järele ja annan andeks neile, kes minu suhtes halvasti käitusid ja loodan ka teistelt andeksandmist. Ma ei ole pika vihaga ja selja taga kivi käes ei käi ringi. Loodan samasugust suhtumist ka teistelt.

Mida lõpetuseks sooviksite öelda?

Sooviks, et inimestel oleks rohkem optimismi nii võistluste korralduse kui ka osalemise suhtes. Leian, et inimesel peavad olema elus eesmärgid ja spordis on väga lihtne eesmärkide seadmine – seda nii sportlasena kui ka organisaatorina. Inimesed peaks senisest enam leidma läbi spordi eneseväljendamise võimalust.

NÄDALALEHT,
19.10.2007