Anton Semjonov: „Kanada hokimängijatega on lihtne suhelda”

Täna algab jäähokifännide aasta suurim pidu – kõrgema divisjoni maailmameistrivõistlused. Juba kolmandat korda on selle vahetu osaline ka Kohtla-Järve kohtunik Anton Semjonov, keda on taas kutsutud hokieliidi mängudes korda pidama.

2003. aastal kutsuti kohtlajärvelane Anton Semjonov jäähoki maailmameistrivõistlustele joonekohtunikuks, kusjuures ta on Eesti ajaloos teine inimene, kes on saanud õiguse maailma hokieliidi mängudel õigust mõista. 2003. aasta MMile, kus Semjonov jäi meelde sellega, et teenis Venemaa ja Läti vahelises kohtumises litri teele jäädes ära idanaabrite treeneri viha, järgnes 2004. aastal kutse Tðehhi. Rahvusvahelise jäähokiföderatsiooni kutse sai kohtlajärvelane ka täna Halifaxis ja Quebecis algavale MMile.

MMi on teenindama kutsutud 22 kohtunikku, kellest täpselt pooled, Anton Semjonov teiste hulgas, on külje- ehk joonekohtunikud. Tema sõnul on selliseid joonekohtunikke, kes suudavad MMi mänge teenindada, piisavalt: “Ma ei tea võimalust, kuidas seda kohta endale “hoida”, sest meie ju ei vali mänge. Kõik sõltub sinust endast ja su hinnangutest. Tegelikult sõltub joonekohtunikust palju, sest näiteks kui sul jääb suluseis märkamata ja värav lüüakse, siis kes on süüdi?”

Anton Semjonovi sõnul ei sõideta MMi vilistama raha pärast. Siin on väga suur osa prestiiþil. Samas on ka palju pabistamist: “Algul värisevad jalad all. Kuid seda tavaliselt vaid esimese vileni. Niipea kui vilistanud oled, oled mängus sees. Ja pärast seda jääb ainult töö.”

Kuidas möödus ettevalmistus MMiks?

Minu arvates peaks kohtunike ja mängijate füüsilise ettevalmistuse tase ühesugune olema. Sellel hooajal uisutasin palju, hakkasin trenni tegema ja mängin nüüd kohalikus harrastajate liigas Põhjaranniku meeskonnas. See andis mulle täiendava füüsilise ja uisutamiskoormuse. Sel hooajal olin Eesti meistrivõistlustel peakohtunik, kõige tähtsam on aga see, et sain kogemusi kontinentaalkarika kohtumistes.

Kas rahvusvaheliste turniiride kogemus mõjutab tööd MMil?

Jah, sest see on kogemus. Siin, Eestis ei ole sellise tasemega mänge. Muu praktikata on MMil raske kohtunik olla. Seda enam, et Eesti meistrivõistluste lõppemisest on peaaegu kuu aega möödas. Kahjuks ei õnnestunud meil meie hokiliidu ükskõiksuse tõttu rohkem kusagil töötada, kuigi ettepanekuid oli. Näiteks Soomeski.

Mida tähendab joonekohtunikule kogemus?

Seda, kuhu tuleb minna ja kus asuda. Millal tuleb minna mängijaid lahutama ja kus on vaja lihtsalt olukorda kontrolli all hoida.

Mõnikord kaasneb pikkade lennureisidega pagasi kaotamine. Mida teeb kohtunik, kui ta peab jääle minema, aga vormi pole?

See on elu. Mul oli Ameerikas juhus, kui vorm ei jõudnud kohale. Kui pagas kaotsi läheb, siis tavaliselt esimestel päevadel kohtunikku lihtsalt ei panda mängudesse. Ka ei nõua keegi uue vormi ostmist, sest see pole ju minu viga.

Kas mängijatega suhtlete?

Elame eraldi. Loomulikult suhtlen jääl mängijatega, näiteks lahtivisete ajal või kui nad minu käest midagi küsima tulevad. Väga lihtne on suhelda kanadalastega, kes ei lausu põhjuseta sõnakestki. Mäletan, kui kord Teemu Selänne minu juurde tuli. Temaga oli väga lihtne suhelda. Raske on Vene mängijatega – nad staaritsevad liiga palju.

Olen kuulnud traditsioonist, mille kohaselt esimeses mängus kukkunud kohtunik teeb kolleegidele välja. Kas see on nii?

On küll. Tavaliselt kostitatakse päeva lõpus üldkogunemisel õllega. Ka kukkumisi on igasuguseid. Võib sattuda sellisesse rüselusse, et põgeneda pole kuhugi. Üldiselt aga loetakse juba käe või põlvega jää puutumist kukkumiseks.

Kas on teisigi traditsioone?

Traditsioon on see, et eri riike esindavad kohtunikud vahetavad suveniire. Kahjuks on mul sel aastal meie föderatsiooni tõttu suveniiridega raskusi tekkinud. Püüan praegu leida meie sümboolikaga märke ning arvan, et midagi siiski saan.

Kas teil palutakse sageli MMilt suveniire tuua?

Mul on nii palju tellimusi, et ma isegi ei tea, kuidas neid kõiki täita.

Anton Semjonovi sõnul on joonekohtuniku ettevalmistus pikk protsess, kus kõige tähtsam on inimese enda soov. Ka mängijast võib kohtunik saada, kuid selleks peab ta mängureegleid tundma õppima: “Teadma peab kõiki üksikasju. Meid hinnatakse MMil 12 kriteeriumi järgi – alustades välimusest ja lõpetades oskusega mängijaid kontrollida. Näiteks elementaarne on see, kuidas lahtiviset õigesti teha. Litter peab kukkuma jääle horisontaalselt, et selle saaks kohe lahti mängida. Õppisin seda umbes pool aastat. Kuid praegu teen nagu nõutud – kümnest kümme.”

ALEKSEI FJODOROV,
Põhjarannik