Anna Unt unistab MMi medalist

Üks peapretendente Ida-Virumaa aasta parima naissportlase tiitlile, maikuus maailmakarikavõistluste etapil kaks teist ja ühe kolmanda koha saanud lestaujuja Anna Unt (22) teeb kõik selleks, et ta pääseks kunagi pjedestaalile ka maailmameistrivõistlustel.

Kuidas sattusite lestaujumisse?

Läksin 9aastaselt koos sõbrannaga ujumistrenni, siis ei olnud aimugi, millele ma alla kirjutamas olin.

Kui oleksite teadnud, mis ees ootab, kas oleksite alla kirjutanud?

Kahe käega.

Miks lestaujumine, mitte võimlemine või tantsimine?

Enne ujumist olin kätt proovinud muusikakoolis ja võimlemises, aga lestaujumine oli kõige hingelähedasem.

Vesi võib küll kurku minna, aga mis veealal saab hinge minevat olla?

Eelkõige meeldis “kaaluta olek” vees ning muidugi treeneri tähelepanelik ja heatahtlik lähenemine kogu rühmale. Kristina Nurga käe all treenisin kolm aastat, enne kui mind praegune treener Aleksandr Abel oma tiiva alla võttis. Üleminek ja kohanemine uue treeneriga oli üllatavalt kerge ja siiani olen vaid suvel veidi lestaujumisest puhanud.

Seega 13 aastat pidevaid treeninguid. Mis on see stiimul, mis paneb pidevalt trenni tegema?

Nauding ujumisest kui teekonnast eesmärgi poole ja soov ennast ületada. Treeningud ja võistlused aitavad reaalse elu situatsioone läbi mängida ja kasvatavad iseloomu.

Lestaujumises puudub võimalus olümpiale pääseda. Mis sellise ala harrastajana on suurim siht?

Maailmameistrivõistluste ja maailma mängude (rahvusvahelise olümpiakomitee tunnustust omavate, kuid OMi kavva mitte kuuluvate alade võistlus – toim.) medalid on kõige ihaldusväärsemad, isegi pronksi  võitmiseks tuleb valada tohutul hulgal higi, verd ja ilmselt ka pisaraid.
 
Mille valamises teil kõige suurem reserv on?

Töökust ja sihikindlust mul jagub, aga millal sa nutad, kui ujuda on vaja.
 
Mida senisest sportlasteest kõige paremaks saavutuseks peate?

2006. aastal Torino MMil õnnestus nii ettevalmistuses kui võistlustules anda endast kõik.

Kui aegadega võisite rahule jääda, siis kas nendega saadud kohad esikümne lõpus ja teise kümne alguses üllatasid?

Kohad tulid, nagu tulid, konkurents oli väga tihe, aga rahule jäin sellega, et sündis kaks Eesti rekordit, mida siiamaani pole suudetud kõigutada.

Kas arvate, et teil on veel nii palju varu, et teha samm maailmameistrivõistluste või maailma mängude medalini?

Täielikult spordile pühendudes jätkuks jõudu ja tahtmist, vaatame, missuguseid korrektiive elu neisse kaunitesse plaanidesse teeb.

Kui paneksite oma praeguse elu osad tähtsuse järjekorda, siis milline see pingerida oleks?

Õppimine tootearendajaks TTÜ magistrantuuris, seejärel sport ja töö Kohtla-Järve linnavalitsuses.

Kellena töötate?

Analüütikuna, analüüsin seda, mida parasjagu vaja on. Töö on huvitav just erisuguste väljakutsete ja silmaringi laiendamise poolest.

Riigivõimu poolt tuleb pidevalt vihjeid Ida-Virumaa suurlinnade kahtlastele tehingutele, kas linnavalitsuse korruptsioonitaset olete ka analüüsinud?

Selle rõõmu jätan audiitoritele, kes väsimatult linnavalitsust väisavad.

Naised ja sport, paljude arvates ei sobi need kaks kokku. Kuidas te sellisesse arvamusse suhtute?

Arvan, et sobivad samamoodi kokku nagu mehed ja sport. Nagu meestel nii on ka naistel vajadus omataolistega konkureerida ja muidugi ambitsioonid – sport on üks konstruktiivsemaid agressiooni suunamise viise, mina ei suudaks samavõrra vaimustuda tikkimisest või markide kogumisest.

Kas olete agressiivne inimene?

Jah, see on nauditav, kuna kontrollin agressiivsust, mitte vice versa (vastupidi – lad k).

Kas vastab tõele, et olete küllaltki kõrge egoga ja oma tutvusringkonda väga valiv inimene?

Ilma mõistlikul määral egoismita ühelgi elualal tippu ei jõua. Valin tuttavaid, sest inimesed, kelle elu mõjutan, mõjutavad ka minu iseloomu ja valikuid.

Kas teile piisab elamiseks Kohtla-Järvest ja Ida-Virumaast või igatsete siit ära?

Tähtis pole mitte KUS, vaid KUIDAS elada. Ka siin võib õnnelik olla.

Intervjuus Nädalalehele nimetas teie esimene treener ja endine tippujuja Kristina Nurk teid oma mantlipärijaks. Kas olete tema mantlit väärikalt kandnud?

Perfektsionist minus igatseb tema saavutusi korrata. See on keeruline, aga väga ahvatlev, kuna tema jäljed on soojad ja sügavad.

Kas see on kerge või raske, kui on olemas selline eeskuju?

Eesmärgi nimel töötada on alati raske. Palju kergem on üldse igasuguste sihtide seadmisest loobuda ja olla õnnelik selle üle, mis sul on.

Kas olete spordi pärast ka millestki loobuma pidanud, mida oleksite tahtnud teha, aga pole saanud?

Vastupidi, sport on tasakaalustanud mu elu ja andnud rohkem kui võtnud. Kui olen millestki ilma jäänud, siis kollektiivsetest “hängimistest”, mis noorte elustiili juurde kuuluvad, ent see pole just suurem asi, mida taga nutta.

Mida lõpetuseks sooviksite öelda?

Tasub hakata unistusi taga ajama, iial ei tea, kuhu välja võid jõuda, ent tõenäoliselt meeldib saavutatu rohkem kui paigalseis.

NÄDALALEHT,
30.11.2007