Anna Romanenko püüab emotsioonid pildile

Eelmise aasta kevadest spordiportaalile sportiv.ee tuhandeid fotosid teinud Anna Romanenko, kelle parematest piltidest kokku pandud näitus on üleval Jõhvi spordihoones, tunnistab, et armastab sporditeemaliste piltide tegemist sama palju kui sporti ennast, kirjutab ajaleht Põhjarannik.

Alles eelmise aasta talvel pilditegemisega tõsisemalt tegelema hakanud Anna Romanenko tunnistab, et esmalt hakkas ta pilte tegema selleks, et täita mängudevahelisi pikki pause, kuni lõpuks kogunes pilte, mille hulgas ka väga häid kaadreid, nii palju, et ta otsustas 30 paremat neist paberile panna ja neid ka teistele näidata. Sel nädalal pandi näitus üles Jõhvi spordihoonesse, kus neljapäeval algas noorte rahvusvaheline korvpalliturniir.

Tuttavad alad kergemad

“Eriti meeldib mulle jäädvustada kiiret reageeringut nõudvaid ja ettearvamatuid situatsioone,” tunnistab Anna, et eelistab pallimängu pildistamist malele ja kabele. Aktiivses mängus on emotsioonid näha ja neid on kergem pildile püüda kui laua taga mõtlemist. “Kui sportlased on emotsionaalsed ja mängivad head mängu, siis on pildistada lihtne,” tunnistab ta ning lisab, et kõige kergem on nende aladega, mida ise oled harrastanud.

Nii näiteks on Anna pildistanud palju lauatennise mängimist ning saanud Eesti tuntud lauatennisistilt Rein Lindmäelt kiita, et lauatennisistina on ta mängu olemust väga hästi tabanud ja selle pildile püüdnud.

Lauatennisest enam on Anna pildistanud vaid korvpalli. Seda tänu sellele, et Ida-Virumaal on toimunud palju erisuguseid korvpallivõistlusi. “Eelmisel aastal valmis Jõhvis hea ja valgusküllane saal – see annab fotograafile häid harjutamisvõimalusi,” on ta rahul. 

Alati ei piisa aga sellest, et spordiala on tuttav ja huvitav. “Hea pildi saamiseks on oluline, et oleks pildistamise tuju. Kui seda ei ole, siis ei tule ükski pilt välja,” tunnistab ta.

Valida oli keeruline

Näitusele kokku korjatud pildid on tehtud viimase aasta jooksul. “Pilte, mis mulle endale väga meeldivad, on nii palju, et valikut oli raske teha,” tunnistab ta, et vahepeal läks valiku tegemisega näituse kuraatori Jaak Roodeniga lausa vaidluseks.

Anna lemmik on eelmise aasta Kiviõli külgvankrite MM-etapil tehtud pilt ning tema kinnitusel on see hea näide selle kohta, et mida kõrgem on võistluste tase, seda suurem on võimalus saada hea tabamus.

“Aga pilte, mis mulle meeldivad, on seal palju. Näiteks Toilas peetud petangivõistlusel tehtud pilt Lemmit Toomrast, kes mõtlikult tulevikku vaatab. Samuti olen rahul Narva kindluse õuel peetud ratsutamisvõistlustel leitud võttenurgaga, kus Lenin näitab ratsutajatele teed,” räägib ta.

Sport pole ainus, mida Anna fotodele jäädvustab. “Laste pildistamine on päris lahe tegevus,” tunnistab Anna, et laste siirad emotsioonid väärivad jäädvustamist. “Lapsed on avatud, nad ei karda midagi ja nende emotsioonid on nii ehedad – kui nad nutavad, siis tähendab, et nende jaoks on kätte jõudnud maailma lõpp, ja kui nad naeravad, siis on taevani õnnelikud.”

Kas lastest tehtud pildid võiksid samuti kunagi näituseks saada, ei ole veel selge. “Ma tahaksin teha näitust portreedest ja emotsioonidest elus. Mulle meeldivad elavad pildid,” tunnistab ta, kuid tõdeb, et näituse tegemine ja piltide väljatrükkimine pole odav lõbu ning Kultuurkapitali ja Jõhvi vallavalitsuse toetuseta poleks ka seda esimest näitust sündinud. “Kindlasti tahaks aga näitusele järge, ka spordifotodele,” lisab ta.

GERLI ROMANOVITÐ
Põhjarannik