Anna Kajalina on Eesti tulevikulootus

“Anna ei taha rohkem kasvada,” sellise pealkirjaga lugu ilmus Narva neiust Anna Kajalinast 22. märtsi Eesti Päevalehes.

 “Kui see tsirkus siin niimoodi jätkub, teeme veel mitu seeriat läbi!” lõikas Eesti alla 18-aastaste võrgupiigade koondise treeningu pallimütsudest ja lõbusatest naeruturtsatustest läbi juhendaja Peeter Vahtra karm hoiatus.

Tsirkuseks nimetas Vahtra ülesande viletsat sooritamist. Näiteks hiljuti 16-aastaseks saanud narvalanna Anna Kajalina ülaltsöödule järgnev üle turja rullumine Audentese hallis meenutas puhuti kentsakat uperpalli. Ent proovi sa ise akrobaadina vehkida, kui pikkust on täpselt üks pügal üle kahe meetri!

Miks Narva Soldina gümnaasiumi 10. klassi tüdrukut on juba mitu aastat endale himustanud nii Venemaa, Itaalia kui ka Saksamaa treenerid, selgus aga siis, kui asuti üle võrgu lööma. Erinevalt peajagu lühematest kaaslastest ei pea Kajalina ülearu palju pingutama, et pall kõva pauguga soovitud kohta toimetada.

“Üks pikkus on see, mis mõõdetakse inimese peanupust maani, aga võrkpallis on väga tähtis ka käe ulatus. Kui Anna on spordijalatsites, puudutab ta parem käsi ära kaks meetrit ja kuuskümmend sentimeetrit,” tõdes Vahtra. Naiste võrgu ülemine äär asub maast 224 sentimeetri kõrgusel…

Nii et blokis Kajalina hüppama ei peagi?

“Loomulikult hüppab, aga vanuse ja kogemuse lisandudes saab ta järjest enam viia käsi ette üle võrgu, et lööjat segada,” lükkas Vahtra ümber naljaviluks tehtud pakkumise, et Kajalina võiks mängida,  jalad maas.

Treeneri sõnul on lisaks pikkusele neiu trumpideks korralik hüppevõime, ülipika mängija kohta hea koordinatsioon ja tehnika ning looduse poolt antud hea käsi nii viskamiseks kui ka löömiseks.

Pole siis ime, et U-18 vanuseklassi EM-i valikmängudel hakkasid vastased mitteametlikel andmetel Baltimaade ja Skandinaavia kõigi aegade pikimat naisvõrkpallurit juba soojendusel ajal pelgama. Paari nädala pärast toimuvale finaalturniirile pääsu taganud kohtumises Sloveeniaga tõi temporündajana tegutsenud narvalanna üksinda peaaegu terve geimi jagu punkte – 23!

“Anna järele on meilt üle Euroopa päritud, terve maailm on talle lahti,” tõdes Vahtra.

Ootab võõrsile kolimisega

Kajalina pea pole pakkumiste virvarrist ringi käima hakanud ning koos vanemate ja Narva klubi treeneri Galina Alfjoroviga nõu pidades langes otsus: kõigepealt tuleb lõpetada keskkool ja alles siis põrutab Anna Itaaliasse.

Miks mitte Venemaale, kuhu Narvas vene perekonnas sirgunud ja eesti keelt mitte valdaval piigal oleks kergem sulanduda?

“Itaalias suhtutakse mängijatesse individuaalselt ja hoolitsetakse nende tervise eest korralikult. Venemaa mängijatevalik on suurem ja seal võib see tagaplaanile jääda,” andis alates kolmandast klassist võrkpalli mängiv Kajalina loogilise vastuse.

Igasugune peibutamine on talle juba algklassidest tuttav. “Korvpallitrenni on mind tihti kutsutud, aga olen ikka kogu aeg vaid võrkpalli mänginud,” seletas neiu, keda korvpall jätab külmaks juba seetõttu, et ta ei salli jooksmist.

Mis siis võrkpalli juures nii väga meeldib?

“Alguses ei meeldinudki. Aga Narvas polnud palju võimalusi ja treener muudkui kutsus mind trenni,” ütles Kajalina.

Kui paljud pikad neiud millegipärast häbenevad oma sihvakust ja käivad ringi küürus seljaga, siis Kajalina ei tee sellest numbrit, et teised on lühemad. Ka klassikaaslastele pole neiu kasv kunagi hammaste vahele jäänud. Siiski…

“Enam kasvada ei tahaks,” tunnistas isast 12 ja emast 21 sentimeetrit pikem neiu ausalt.

Arvamus

Anu Karavajeva

endine Eesti koondise treener

Ma väga loodan, et Annast tuleb keegi. Ta on selline kihvt tüdruk ja on väga tahtmist täis.

Kui ta Eestisse jääb, siis ta ei arene. Aga tal vajab veel kõik lihvimist: rüht, tehnika… Käin tihti Venemaal ja olen sealseid pikki näinud küll ja küll – nad juba kõnnivad teistmoodi.

Siin ta harjub 170-sentimeetriste vastastega ja lasebki ennast kängu.

Mina tema asemel läheksin kohe näiteks Peterburi ja lõpetaksin kas või seal keskkooli.

Selle aja peale jookseksid tema järele tormi juba Itaaliad ja Brasiiliad.