Alutaguse seanahk vedas kohale sadu suusatajaid

“Korralik reklaam ja head auhinnad. Andsime auhinnaks korraliku metsseanaha. Eesti suusatipud jagasid lausa ära, et kes millisel aastal võidab ja selle naha endale koju viib,” loetleb Rein Rahuoja põhjuseid, miks Estonia kaevanduse korraldatud Alutaguse maraton kasvas Eesti suuruselt kolmandaks suusavõistluseks, mis tõi kõrgaastatel kokku ligi tuhat suusatajat.

Alutaguse maratoni ajalugu algab 1983. aastal, kui kunagised Jõhvi-Kose-Kuremäe suusavõistlused kolisid Estonia kaevanduse territooriumile. “Toona olime küll näppupidi asja juures, aga korraldajaks oli spordiselts Kalev. Millegipärast langes kriitika just Estonia kaevandusele ning toonane peadirektor Väino Viilup ütles, et kui meid kritiseeritakse asja eest, mida me teinud ei ole, siis võtame kätte ning teeme ise ja hästi,” meenutab Alutaguse maratoni korraldustoimkonda kuulunud Ants Põldroos.

Pärast seda otsust korraldas põlevkiviettevõte maratoni, mis kasvas Eestis pärast Tartu ja Tallinna maratoni suuruselt kolmandaks, kümme aastat. Ära jäi see vaid paaril korral, kui lumi korraldajate silma alt sulas. “Auhinnalaud, alates peavõidust, milleks oli metsseanahk, oli korralik. Reklaam oli hea, Toomas Ubal palusin maratoni teles võimaluse korral alati mainida. Vedasime inimesi kõikidest linnaosadest tasuta bussidega kohale. Koolilapsed said Alutaguse maratoni läbitegemise eest suusaveerandil kõrgema hinde,” püüab korraldaja Rein Rahuoja lahata, mis tõi suusarajale ligi tuhat suusatajat.

Jootmispunktid mattusid lumme

“Mäletan, et esimesel aastal, kui mina korraldajate hulka kuulusin, sadas võistlustele eelnenud ööl nii palju lund, et teed olid kõik umbe tuisanud. Start küll anti, aga jootmispunktide varustus ning inimesed ei pääsenud kohtadesse, kus nad pidid olema,” meenutab Rahuoja. Kiiremad suusatajad läbisid terve maratoni, mis oli enam kui 40 kilomeetrit, ilma joomata. Aeglasemad said see-eest iga paari meetri tagant süüa-juua, sest päeva edenedes said teed lahti ja söök-jook jõudis raja äärde.

Üldse on olemas kolme sorti maratoonareid, tunnistab Rahuoja. Esimesed on need, kes joovad lonksu ja sõidavad edasi. Teised on sellised, kes söövad ja joovad ning sõidavad edasi, ning kolmandad võtavad toitlustuspunktis suusad alt, söövad ja joovad korralikult, naudivad loodust ning lähevad jälle edasi.

Teinekord võib sõit nii väga pikaks venida. Nii olid ühel aastal kaks naist kadunud veel siis, kui teised suusatajad juba ammu kodudes ja korraldajad asutasid ennast pärast edukat võistlust sauna minema. “Kui peakohtunik Valdek Murd kurtis, et kaks võistlejat on veel rajal, siis meie ei uskunud. Aga olid. Ütlesid, et nad harjutasid Tartu maratoniks. Mul hakkas Tartu maratoni korraldajatest lausa kahju,” muigab Rahuoja.

Alutaguse maraton toimus alati päev enne Tartu maratoni. 1994. aastal oli viimane maraton. Osavõtjaid oli seal 140. Esimesel aastal oli neid 900. “Kurb oli vaadata, kuidas asi soikus. Aga kui huvi enam ei olnud, siis polnud mõtet jätkata,” on kunagised korraldajad kurvad.

See, et Alutaguse maraton taas ellu äratatakse, on Rahuoja arvates ainult tänuväärne. “Juba kas või “Alutaguse” sõna pärast, see on nii ilus,” arvab Rahuoja ja soovib uutele korraldajatele jõudu ning lubab ka nõu jagada, kui vaid uued korraldajad seda soovivad.

Eesti Põlevkivi toetus kadus

Esimesed nädalad reklaamiti ka nädala pärast toimuvat Alutaguse maratoni kui Eesti Põlevkivi oma. Nüüd on suurettevõtte nimi Alutaguse maratoni nimetuse eest kadunud. Korraldaja Peep Kivili kinnitusel oli suuline kokkulepe toetuse osas olemas. “Siis hüppas Eesti Põlevkivi alt ära ja isegi ei põhjendanud, miks,” on Kivil nördinud ning tunnistab, et selleks, et saada kokku 5000 krooni suurune auhinnaraha esimese koha omanikule, absoluutarvestuse 10 paremale mehele ja 5 naisele ning panna välja karikad kõikide vanuseklasside kolmele paremale, kulub kopsakas summa.

Kulusid tähendavad joogipunktid, mida rajal on kaks, numbrid kõigile osalejatele, raja ettevalmistamine. “Ja kuna üsna suur toetussumma ära kukkus, siis otsin selle asemel, et maratoni organiseerimisega tegeleda, praegu veel rahalist katet,” tunnistab Kivil.

Eesti Põlevkivi avalike suhete juht Raivo Lott tunnistab, et korraldajad olid Eesti Põlevkivi peasponsorina välja reklaamides ennatlikud. Põlevkiviettevõtte nõukogu arutas maratoni toetamist, kuid ei pidanud seda võimalikuks, kuna valitsuse määrusega on riigiettevõtte spondeerimisele pandud piirid. “Ürituste toetamine sellesse ei mahu. Küll oleme toetanud näiteks suusaradade valgustamist nii Tartus kui Pannjärvel,” selgitab ta.

GERLI ROMANOVITÐ