Aime Luuk õpib kogu elu

Eelmisel nädalal Ida-Virumaa aasta õppija tiitli pälvinud Aime Luuk (57) lööb väga aktiivselt spordis kaasa, seda nii võrkpalliklubi Viro ja Eesti Põlevkivi spordiklubi juhina kui ka ise sporti tehes.

Spordi lahutamatuks osaks olev treeningprotsess on pidev õppimine, kui palju teie praegu treenite? (Aime Luugi erileht)

Kaks-kolm korda nädalas saan käia võrkpalli mängimas. On tore, et inimesed aina aktiivsemalt spordis kaasa löövad, sest nii mõneski trennis on kohal rohkemgi inimesi, kui kahele poole võrku mahub, ja saab vahetustega mängida.

Mõistagi on neid, kes käivad vaid treeningutel ja võistlustele ei lähe, kuid pärast eelmisel aastal toimunud Eesti Põlevkivi spordiklubi loomist on hakanud inimesed meelsasti osalema firmaspordivõistlustel, kus löövad kaasa ka need, kes muidu ei võistle.

Kunagi oli spordi toetamine Eesti Põlevkivis väga suure au sees, eri aegadel on ettevõttel olnud oma võistkond Eesti meistrivõistlustel nii jalg- kui ka korvpallis. Vahepeal ei olnud kaevurite spordist rohkem kuulda kui jooksvast kaevurist Vjatðeslav Koðelevist. Kas spordiklubi loomisega on Eesti Põlevkivis taas uued tuuled puhuma hakanud?

Spordiklubi tegevus keskendub põhiliselt firmaspordile. Korraldame mitmetel aladel ettevõtetevahelisi võistlusi ning osaleme Eesti firmaspordi tali- ja suvemängudel, juulikuus tulime Eesti firmaspordi meistriks jalgpallis.

Kui mõned tulevad alguses võistlusele kahtlusega hinges, siis pärast hästi korraldatud üritusel osalemist hakatakse juba ise uurima, millal järgmine võimalus on võistelda. Siin ongi tähtis, et sellistel võistlustel oleks eri vanuseklassid, sest ettevõttes on töötajaid erisuguses vanuses ning 50aastasel on 20aastasega väga raske võrdselt konkureerida. Leian samuti, et tunnustamine on väga tähtis ja võimaluse korral ei peaks autasustama vaid võitjaid, vaid autasu peaks saama kõik esikolmikusse tulijad.

Selge on see, et kui ettevõttes on üle 3000 töötaja, siis kõikide sportlikke huvisid veel ei tea. Nii jäi suvel osalemata maakonna firmade teatejooksul. Alles pärast selgus, et nii mõnigi avaldas kahetsust, et miks selles kaasa ei löödud.

Huvitav on see, et mitmed osalevad küll meelsasti firmadevahelistel võistlustel, kuid muudele võistlustele või liikumisharrastuse üritustele neid välja ei saa, selline tunne on, nagu kardetaks.

Kuidas te spordi juurde sattusite?

Eks juba iga päev kodust kolme kilomeetri kaugusel asunud kooli kõndimine andis oma koormuse. Koolipõlves puutusin kokku mitmete aladega, nii võimlemise, kergejõustiku, võrkpalli kui käsipalliga. Vahepeal keskendusin tööle ja perele, kuid viimasel ajal on taas spordi jaoks rohkem aega jäänud.

Miks just võrkpall teie lemmikuks sai?

Eks paljuski sõltus see sellest, et seda oli võimalik töö kõrvalt mängimas käia. Peale selle meeldib võrkpall mulle, kuna see on intelligentne mäng. Igaüks teab platsil oma kohta ja teab, mida ta tegema peab.

Intelligentne tegevus on ka mälumäng, mille te sel kevadel maakonnas naiste arvestuses võitsite. Mis tõmbab teid maakonna sporditeemalistele mälumänguvõistlustele?

Põhiline on oma teadmiste laiendamine ja võimalus end proovile panna, kas suudad vastuse välja mõelda või mitte.

Võrkpall on maakonnas kahjuks paljuski varjusurmas. Kuigi harrastajate võistlustel käivad paljud mees- ja naiskonnad, võib omavalitsusi, kus tegeldakse noortega, ühe käe sõrmedel üles lugeda ja siiski jääbki mõni sõrm üle. Miks see nii on?

Põhiviga on selle ala treenerite puudus. Eks see on nii kujunenud, et tõmbekeskusteks on ikka suuremad linnad, ja nii on maakonna võrkpallis põhirõhk Narval, kuhu läks treeneriks ka enne Püssis treeninguid läbi viinud treener.

Suudate anda spordile veel ühe lisaväärtuse, sest teie käega kirjutatud diplomid on väärtus omaette. Kust see oskus pärit on?

Selles olen iseõppija, kuigi juba põhikoolis ütles õpetaja mu kirjatehnikat hinnates, et mul on selleks annet. Kunagi tegin ise ka spetsiaalseid kirjatehnikasulgi, nüüd on mõistagi olemas väga head kirjutusvahendid. Kahjuks on võistlustel kohapeal diplomite kirjutamisega alati väga kiire ja nii kvaliteet mõistagi kannatab. Samas on mult tellitud ka kaarte ja auaadresse, siis saab protsessile keskenduda ja tulemus on parem.

Mida lõpetuseks sooviksite öelda?

Liikuge, sest liikumine on mõnus ja hoiab inimese noorena.

NÄDALALEHT,
26.10.2007