30.01.2009
Suusatamine

Aadu Pekk: Vana suusahundi meenutusi Tartu suusamaratonist

Olen üks nendes suuskuritest, kes Tartu suusamaratoni alustasid 1981. aastal ja lõpetasin selle massiüritusel osalemise peale 20-nda korra läbimist. Ei julgenud ma sellisest suusahundi “tiitlist” unistadagi, ehkki esimesed katsed lume toimusid juba 1944. aasta sügisel Järvamaal, Kolu külas. Olime kaksikvennaga ise teinud meetrised 5×5 cm prussijupid, millel peal rihmake ja sealiha kamaraga määritud tald ning viie-kuue meeristest küngastest allalaskmine oli sel talvel meie põhiline tegevus, kirjutab Aadu Pekk suusaportaalis err.sport.ee.

“Päris suuski” sain ma proovida paar aastat hiljem Jõhvi I Keskkooli V klassis. Minu jaoks on suusatamine aastakümneid olnud suur eneseteostus. Maratonide läbimise traditsioon sai alguse Voka EPT nn. Naistepäeva matkast, mis algas Narva jõe äärsest Gorodenko külast ja kulges üle Puhatu soo Soome lahe ääres asuva Voka alevikuni välja.

Ja kui nüüd kuulutati välja Tartu – Elva suusamaraton massidele, siis olin mina üks nendest, kes pikkadeks aastateks olin oma käe andnud selles ürituses osalemiseks. Esimesed muljed sellises kirevast suusahullude massist Matul ei unune iial. Kas tõesti õnnestub mul kadudeta jõuda Elvasse – see oli ainuke kõhklemapanev värin. Õnnestus esimene, teine…ja siis tuli esimene ja ainuke apsakas – ma külmusin ebaõigesti valitud riietuse tõttu. Järgnes tunnine enesetöötlus ja finiðis 4267. koht.

Kõik 20 distantsi läbimist, ka see apsakaga, on olnud paras katsumus, kuid eranditult suur nauding. Mitteosalejatele on sellistes massiüritustes osalemise võlusid raske, isegi võimatu lahti seletada, see-eest kordki osalenule on sellised elamused kaunid mälestused terveks eluks.

Ja nüüd lõbusaid elamusi detailides. Sõitmine tuisus, libisemine lumeta maanteel, loomuliku häda kannatused… see ei ole ajaloo annaalide jaoks. Aga… seisab sportliku väljanägemisega vanahärra Harimäe laskumisel ja ootab, millal see laskumisjälg vabaks saab, kuid… neid on sealt tagant tulemas tuhandeid. Või… kõva käsk laskumisel “anna rada” , aga mina ei julge jalga jäljes tõsta… Ja siis tuleb “ spetsialist” ühel jalal, hetk hiljem on rajaäärses põõsastikust kosta vaid vandumist.

Määrdega altminekuid on massiliselt. Ühel aastal terve jagu noori nekruteid puusuuskadel enamuse distantsis põhiliselt suuski jääst puhastasid või õlal kandmas, aga lõpetasid!

Ja seda rõõmu, mis finiðis võid kohata. Ei purunenud kepp, ei verine kand, ei rakud peos, ei külmavõetud kõrv tõelist fanaatikut ei takista juba eos end mõttes järgmiseks aasaks osavõtjaks registreerima. Kui esimesed sada, tuhat võitlevad kohtade pärast, käib ülejäänuil soov “Sassile koht kätte näidata”. Ja kui see ebaõnnestub, on järgmiseks aastaks eriline põhjus treeninguks ja osavõtuks.

Loodus. Enamus distantsi läbib Lõuna- Eesti kaunimad kohad, anna vaid natuke tempot maha võtta ja seda nautida. Ja loomulikult publik raja erinevates kohtades. Aastatega olid teatud talude juures lõbusad ergutajad, mis ka minu jaoks oli mõnigi kord parim toonuse tõstja.

Ühel aastal jooksis meie bussi mootor kinni just “Vanemuise “ teatri kohal. Sel hetkel peatub meie ees samasugune ZIL buss kahe meesterahvaga bussis. Jooksin nende juurde, et paluda teenust. Selgus, et Narva suusajuhid sõitsid kahekesi (!) vaatama (!!!) Tartu maratoni avastarti. Kaup sai tehtud, kuigi viivituse tulemusel jõudsid rajale meie aeglasemad suuskurid-amatöörid viimases stardigrupis, aga meie ikkagi startisime.

Samasugune juhus aastaid hiljem. Bussil külmus küttepump. Olime lootuse kaotanud starti jõuda… õnneks oli juba mobiiltelefoni ajastu alanud… tellisime Tartu bussipargist ühe “lenduri” ja kõik muu oli nagu korralikus gangsteri filmis: me “lendasime” stardipaika nagu võluvaibal, saatjaks Otepääl korravalvurite imestunud ja üllatunud näod. Ja jälle me startisime!

Kord kukkudes kaotasin mobiiltelefoni, kuid avastasin selle tunde hiljem finiðis. Õnnelike juhuste kokkusattuvuse tulemusel olen selle omanik jälle mina. Veel uskumatum lugu juhtus viimasel maratonil. Finiðis end lõkkeplatsi juures, mis õnneks oli juba kustumas, end lumega hõõrudes pillasin sinna oma MP-mängija. Loomulikult avastasin selle alles kodus, Ida-Virumaal. Noh, mis seal leinata, hooletus ees, õnnetus taga. Pojale ei julgenud iitsatadagi, sest olin selle aastavahetusel just temalt kingituseks saanud. Aga… märtsi päike oli juba Elva lasketiiru platsi lumest vabastanud, kui mina, igaks juhuks, sinna imet läksin otsima… ja ma leidsin oma MP-mängija samast, kuhu ma ta olin pillanud. Ja ta mängib mul veel tänagi. Kes ütleb, et imesid pole olemas?!

Eestis on palju suusamaratone ja kindlasti nad väärivad kordki osavõttu. Ma olen Eestis läbinud üle 50 maratoni. Meile on täna avatud maailma tuntumate suusa- maratonide koridorid, aga… minule on jäänud Otepää-Elva maraton ürituseks, mis mind motiveeris vormis olema aastakümneid. Ja lemmikuks on ta ka täna, kuigi ma enam ei osale.

Korraldajate ühisüritus arvukate sponsorite ja entusiastide koostööna paneb rajad ette kõikidele vabariigi massiürituste korraldajatele – siin teenindatakse ja oodatakse finiðisse ka kõige viimane osavõtja.

Aadu Pekk

Eelmine:
Järgmine: