Legendaarne mängija ja treener Evelin Lestal
Fakte ja meenutusi

Alustuseks viktoriiniküsimus: kes oli aastail 1925-1940 Ottilie Henriette Oinberg? Te ei tea? Siis küsime edasi: kes oli aastail 1940-1950 Evelin Orgla? Siin on juba vihje sees…
Alljärgnevalt tuleb väga põgusalt juttu Eesti kõigi aegade legendaarseimast lauatennisemängijast (ärgu teised teenekad solvugu) ja treenerina Tartus omale hiilgavat järelkasvu kasvatanud Evelin Lestalist. Põgus on jutt paratamatult, sest selle inimese kirju elu väärib vähemalt raamatut, mitte üht kirjatükki netis. Aga olgu nädalavahetusel Tartu lähedal Lähtel ellu ärkava Lestali memoriaali eel lauatennisistide vanemale põlvkonnale meenutuseks ja nooremale rahvale teadmiseks seegi.
Evelin Lestal (küll siis teise nimega ja miks nii kapitaalseid nimemuutusi tehti, ma ei tea) sündis 1. detsembril 1925. aastal Võrumaal Räpinas. 1943. aastal lõpetas ta Tartu tütarlaste gümnaasiumi.

Nüüd tulevad faktid, millest mina, aastail 1970-75 tema juures (mitte käe all) trennis käinu ja tänaseks 30 aastat spordiajakirjanik, suuremat ei tea. Aga faktid ütlevad, et Lestal, keda meie teame üksnes lauatennisistina, mängis Tartu Spartakis võrkpalli ja oli nooruses edukas mootorisportlane. Kas ta sõitis ringrada või krossi, pole teada.

Evelin mootorratta seljas. Nr.10 tõi talle hiljem õnne.Nimelt tuli ta
10-ne kordseks NSVL meistriks lauatennises

Lauatennisele pühendus Evelin Lestal alles 23-aastaselt (tänapäeval paljud selles eas juba lõpetavad… et 15 aastat hiljem rahvasportlase ja veteranina tagasi tulla). Ilmselt oli ta väga andekas ja töökas (huvitav, kust leidis ta toona Tartus häid treeningpartnereid?), aga edu tuli suhteliselt kiiresti. Ja edu tuli suur.
Vaid viis aastat treeninud, hakkas Lestal võitma NSV Liidu meistrivõistluste medaleid. Ja ta võitis neid aastail 1953-62 individuaalselt 22 (sealhulgas 10 kulda), lisaks võistkondlikult veel 9 (sealhulgas 3 kulda)!
Meie räägime ja kirjutame Lestalist vähe, aga tema hinnast saime aimu 1996. aastal, kui Rein Lindmäe, Vallot Vainula ja Pekka Laidineniga Peterburis käisime. Seal oli võistlussaali seinal stend lauatennise ajaloost ja üks suuremaid pilte allkirjaga “Kümnekordne NSV Liidu meister” oli seal Evelin Lestalist! Kus on Eestis stend korüfeede meenutamiseks? Aga võiks ju olla.

Lestalit ei lastud poliitilistel põhjustel (huvitav oleks teada, millistel?) kordagi välismaale võistlema. Aga ta võitis NSV Liidus võistelnud maailma tippmängijaid, näiteks ungarlannasid Eva Kocziani ja Livia Mossoczyt ning koguni maailma- ja Euroopa meistrit rumeenlanna Maria Alexandrut. Seega oli Lestal esimene ja ainuke eestlane, kes on lauatennises võitnud valitsevat maailmameistrit (kui eestimaalastest rääkida, siis lõi Igor Solopov ühel MMil välja maailmameister Gatieni).
Eesti meistriks tuli Lestal 31 korda, medaleid kogunes 38. Seega – peaaegu alati, kui ta võistlema läks, kuulus talle ka esikoht. Seitsmel aastal (1953, 1954, 1957, 1958, 1960, 1961, 1965) võttis ta kullad koguni kõigis kolmes mänguliigis.
“Evelin oli väga kaval mängija. Ta lõi palli just sinna, kuhu vastane ei oodanud ja kus vastasele oli kõige ebameeldivam. Evelin tõi Eesti naiste lauatennisesse ründemängu,” meenutab tema tituleerituim õpilane Rein Lindmäe.

Sellel pildil on kõik mängijad tulnud vähemalt Eesti noortemeistriteks
(Vasakult Anne Mardimäe,Evi Urm,Ülle Hüva,Svea Onno,Siiri Urm,Sirje Mooses,Evelin Lestal,
Rein Napa,Rein Lindmäe,Hannes Onno,Toivo Tiimann ja Elmo Kivits)

Meistersportlane oli Lestal aastast 1954, Spartaki järel kuulus ta Tööjõureservidesse.
Veel aktiivse ja väga hea mängijana hakkas Lestal 1959. aastal Tartus treeneriks. Tema esimesse tugevate õpilaste plejaadi kuulusid Anne Mardimäe, Avo Lõhmus, Viktor Peterson, Ülle Hüva, Rein Lindmäe. Veel enne ehk päris esimene pesakond oli Kaido Klaassen, Oleg Nõmm ja vennad Vindid.
Kaua aega oli Lestal treener koos noorelt surnud Arno Lätiga. Esmalt treenis ta noori Burdenko tänaval, siis kaua aastaid Magasini tänaval õuemaja teisel korrusel.
Mängisin seal viis aastat minagi ja imestan tänini, kuidas sealt niisugust toodangut sai tulla. Kaks toakest kolme lauaga, samm tagasi ja tagumik vastu ust või seina… Pesemisvõimaluseks ühe laua nurgas olev kraanikauss… Lestali töölaua kõrval riidekapp, mille taga poisid ja tüdrukud kordamööda riideid vahetamas käisid… Ja kus, kui Evelini läheduses polnud, mõnda ülbeks minevat “tähte” aeg-ajalt poogiti… Lestal oli selles toakeses hommikust õhtuni, ta oli nii treener, kütja kui koristaja.

Ja sealt, sellest pugerikust tulid Ülle Hüva, Rein Lindmäe, Elmo Kivits, Evi Urm ning teised nii Eestis kui kaugemal kuulsaks saanud mängijad!
“Lestal oli väga hea treener ja inimene, ka väga tagasihoidlik. Ta säilitas alati rahu ja suutis ka mängijaid rasketel hetkedel maha rahustada. Pean teda Eesti kõigi aegade parimaks treeneriks,” räägib Rein Lindmäe.

Evelin  nõu andmas ühele oma parimatest õpilastest Ülle Laur-Hüvale

Mõni fakt tema treeneritööst:
1969. aastal sai Ülle Hüva NSV Liidu noortevõistkonnas Euroopa meistriks.
Järgmiselgi aastal oli ta NSVL koondises, kuid võistkonnas varus ja mängis individuaali. Rein Lindmäe sai NSVL võistkonnas Euroopa noorte pronksi, üksikmängus oli ta 8 seas.
1971. aastal tulid Hüva ja Lindmäe NSV Liidu juunioride meistriteks.
1973. aastal sai Lindmäe NSVL meeskonnas täiskasvanute MM-pronksi.
1980. aastal sai Lindmäe NSVL meistrivõistlustel meespaaris pronksi.
1981. aastal sai Lindmäe NSVL meistrivõistlustel meespaaris hõbeda.
1982. aastal tuli Lindmäe NSVL meistrivõistlustel kullale.

Lestal kasvatas suure hulga Eesti  täiskasvanute meistreid (kuldasid võideti kokku 87!) ja lisaks veel 6-7 võistkondlikku Eesti meistrit.
Üks meenutus Rein Lindmäelt: “1965. aastal mõtlesin, et olen juba hea ja suudan Lestalit võita. Tegin trenni lõpus Evelinile ettepaneku punktide peale mängida. Lootsin võitu, kuid kaotasin 0:21 ja hakkasin nutma. Mäletan, et Evelin tuli mind riietusruumi lohutama..”

On allakirjutanulgi õnnestunud Lestaliga trennis 1970. aastal paar setti mängida. Mäletan, et setid jäid vist küll 1:1 viiki, aga 20-aastasel meistrikandidaadist tudengil oli väga üllatav kogeda, kui raske on mängida küll tegevspordist ammu loobunud, aga väga targalt kõva reketit käsitseva daamiga.

Olen mõelnud, milles oli nii Lestali kui Tallinna treeneri Ottomar Kase edu saladus. Kindlasti olid nad head tehnika õpetajad ja taktikud jne, aga minu arvates oli nende fenomen kahes asjas: 1) nad elasid lauatennisesaalis, nad elasid sellele mängule; 2) nad oskasid suurepäraselt kasutada vanemaid mängijaid sparringuna nooremate ülesmängimiseks. Mäletan, kuidas olin solvunud, kui Lestal pani mu 1970. aasta talvel treenima 13-aastaste Kivitsa, Maasiku, ja Ülo Linnuga, kes toona ju käest napilt 10 punkti said. Aga järgmisel aastal mängisime juba võrdselt ja veel aasta edasi sain juba mina Kivitsalt 10 silma.

Lestalist võiks ja peaks rääkima ning kirjutama palju. Ning seda peaksid tegema need, kes võivad end tema õpilasteks ning mängukaaslasteks pidada. Mina ei ole selleks õige isik. Aga Lestali memoriaali eel annab selle lookese lugeja ehk andeks. Ka võimalikud vead, mis selles jutukeses olla võivad.
Kohtumiseni Lähtel!

Enn Hallik,
Kellel oli au Lestalit tunda.