Esilehele      Sisukord
Esilehele
Personaalia » Villio Reinsalu

0
0Trimm
3Koolisport
3Kultuurkapital
51EestiPagar
5IVOL
6Joud
81EOK

 

Villio Reinsalu

04.05.1930

Alutaguse koolispordi ühing
Juhatuse liige



Külakoolmeistrid Illukalt
Ülo Tikk, Õpetajate Leht 18.10.2002

Selle aasta esimesel koolipäeval saatis Ida-Virumaa Illuka Põhikooli pere teenitud vanaduspuhkusele Marta ja Villio Reinsalu – legendaarsed õpetajad, kes on pool sajandit koos lapsi õpetanud. Sellest poolsajandist töötas Villio Reinsalu 46 aastat Illuka kooli direktorina.
 
“1952. a augustis läksin Tartu Õpetajate Instituudi suunamisega Jõhvi rajooni haridusosakonda. Valida oli rajoonikeskuse keskkooli ja Kuremäe kloostri lähistel paikneva Illuka kooli vahel. Klassivend, kellega koos meid Jõhvi suunati, oli rahvatantsuga tegelnud ja et Jõhvi keskkoolis oli see ala tugev, eelistas tema linna jääda. Mina tulin maale ja jäingi,” jutustab Vaivara kandist pärit Villio Reinsalu.
Lisaks matemaatika-füüsikaõpetaja diplomile oli noorel mehel ka kehalise kasvatuse lisaeriala tunnistus, nii tuli ka võimlemistunnid vastu võtta.

“Õppisin Narva 2. Keskkoolis (praegu Eesti gümnaasium), meie kehalise kasvatuse õpetaja Kalju Kangur oli tugev suusataja. Tema pani kõik poisid suuskadele ja saatis andekamad võistlema. Hiljem tuli kooli võrkpallientusiastist matemaatikaõpetaja, kes ladus alla nii tugeva põhja, et Tartus kuulusin instituudi võrkpallimeeskonda.”

Illuka mõisahoones paikneval koolil spordisaali polnud, seetõttu eelistas Villio Reinsalu anda tunde vabas õhus. Füüsika ja kehalise kasvatuse tunnid jäid talle ka siis, kui ta kahe koolmeistriaasta järel direktoriks määrati.

Sport kui Illuka kooli firmamärk

Vanemad õpetajad mäletavad aegu, mil maakoolide suusavõistlustel (aga ka Pionerskaja Pravda auhinnavõistlustel) tegid ilma kahe väikese maakooli – Illuka ja Harjumaa Aegviidu kooli suusatajad.

“Minu kooliajal oli suusatamine maalastele iseenesest mõistetav. Elasin Kurtna järvede taga, koolist kolm-neli kilomeetrit eemal ja käisin suuskadega koolis. Lõikasin otse üle põldude,” meenutab tänane Illuka vallavanem Tarmo Kollo, kelle õppimisajal töötas koolis ka suusatreener Vello Lilium. “Aga võistluste-treeningute põhiorganisaator oli ikka direktor Reinsalu. Tema eestvõttel olid meil koolimaja lähedusse suusarajad sisse aetud, seal sai trenni teha.”

Kollo klassivend, tänane Jõhvi vallavanem Raimo Kivimäe ei suuda meenutada, mitu aastat järjest ta suusatamises noorteklassis rajooni ja vabariigi meistriks tuli. “Treener Liliumi ja direktori eestvedamisel osalesime kõikvõimalikel võistlustel. Tegin ka kergejõustikku – põhiala oli keskmaajooks,” räägib Kivimäe, kelle sõnul pidid 70–80 õpilasega õppeasutuses kõik kooli au eest väljas olema.

Koolil on ka võrkpallivõistlustelt hulk diplomeid ette näidata. Eesti Koolispordi Liidu projektijuht Arvo Toots mäletab, et maakoolide suvemängudel saavutasid Illuka kooli poisid ja tüdrukud aastatel 1979–1981 kahel korral teise ja neljal korral kolmanda koha. “Kõik need aastad on võistkondi treeninud direktor Villio Reinsalu ise.”

Meenub maakonna haridusosakonnas kuuldu: juhataja Leo Raidma meenutas, kuidas koolijuhid ühel direktorite nõupidamisel kurtsid, et ei saanud lapsi suusaveerandil suuskadele, maa olnud must. Illuka mees imestanud selle jutu peale väga – lumi oli vana-aasta lõpus ju kaks kuud maas ja nende lapsed uhasid kogu see aeg sõita. Võistluseidki peetud. “Teised ootasid suusaveerandit, aga Illukal ei oodata kunagi midagi. Kui võimalus avaneb, tehakse suurte sõnadeta ära see, mis tarvis teha.”
Vilistlased meenutavad, kuidas Iisaku Keskkooli edasi õppima minnes teati seal juba Illuka suusatajate ja võrkpallurite tugevusest. “Tõsi, mina valmistasin neile vist küll pettumuse,” tunnistab tänane vallavolikogu esimees Paul Keskküla, kelle sõnul oli tal kehaline kasvatus tunnistusel üks vähestest “neljadest”.

“Eks ma olin laisavõitu ka. Kui pole füüsilisi eeldusi spordis parim olla, on raske pingutada. Aga see-eest saatis direktor mind füüsikaolümpiaadile. Reinsalu tegi minuga pärast tunde lisatööd, vahel käisin tema juures koduski,” meenutab 1987. a Illuka kooli lõpetanud mees, kes ka ise oma koolis ajalooõpetaja ametit pidanud.

Hobune on hobune

Illuka õpetajad räägivad kui ühest suust, et nende kauaaegne direktor on igast olukorrast välja tulnud. Näiteks toovad nad aja, mil ilma võimlata väikese maakooli inventariraamatus oli korraga arvel kaks võimlemishobust. Tegelikult sõi üks neist ikka kaeru ka. Nakatava huumorimeelega Villio Reinsalu tunnistab pattu.

“Õpilaste koolilõunaks ning internaadilaste toitlustamiseks varusime taludest toidumoona. Poodki on mitme kilomeetri kaugusel. Toiduvoorides olime ikka käinud kolhoosi hobusega. Aga ükskord esimees enam hobust ei andnud ja nii tuli ise väljapääs leida. Ehkki tol ajal polnud koolil lubatud loomi pidada, soetasime hobuse ja inventariraamatus oli ausalt kirjas kaks hobust. Me ei valetanud.”

Pipi kombel verandal hobust ei peetud. Vanas mõisas oli palju kõrvalhooneid. Viiekümnendatel käidi hobusega isegi linnas õpetajate palga järel. “Liinibussid sõitsid harva. Hobuse jätsime Ahtmesse, kust sõitsime liinibussiga Jõhvi,” meenutab Reinsalu.

Fantastilised suhtlejad

“Kui tulin suurest linnakoolist Illukale, ma lausa jahmatasin – et üks koolidirektor võib nii mõnus suhtleja olla. Tema poole võis mistahes küsimuses pöörduda. Võisid kindel olla, et saad abi,” ütleb vallalehte toimetav õpetaja Anneli Bogens ja lisab, et Villio Reinsalul on eriline sarm, mis mõjub nii, et tema palvetele olevat võimatu ära öelda või vastu vaielda.
Endised koolipoisid on hinnangutes lakoonilisemad. “Villio Reinsalu oli poiste silmis kooli hirm ja arm, keda kardeti ja austati. Oli tunda, kes on majas peremees,” ütleb Paul Keskküla.

Naaberkooli kauaaegne kolleeg, endine Toila kooli direktor Olavi Vallimäe mäletab, et Reinsalu võlunud ka rajooni haridusosakonna naised ära. “Ajan mina rahulikult haridusosakonnas oma asju, kui äkki lähevad naisametnikud ärevile, jooksevad vastuvõtutuppa kokku ja sädistavad õhinal: “Villi tuli! Naised, Villi tuli!”. Minust ei teinud keegi välja.”
Endise õpetaja Helgi Halliku sõnul olid Villio ja Marta Reinsalu meisterõpetajad – ranged ja nõudlikud. Villio tegi ka kõige pikaldasemale matemaatika ja füüsika põhitõed selgeks. Marta õpetas algklassilapsi ja vanematele õpilastele kunsti. Õpetaja oli asendamatu tähtpäevakaartide ja -kutsete meisterdamisel.

Meisterõpetaja

“Direktori abikaasa Marta Reinsalu oli hasartne näidendite lavastaja. Igal aastal tuli välja uus näärinäidend, kus ta leidis igale lapsele sobiva rolli. Ühes loomamuinasjutus sain jänese osa – olin väike ja püsimatu,” meenutab oma esimest õpetajat Tarmo Kollo.
Vallavolikogu esimehel Paul Keskkülal on meeles, et ta sai Marta käest esimese hindena “viis plussi”. “Joonistasin roosa, lilla ja sinise lumememme. Hiljem läksin õpetaja õhutusel Jõhvi Laste Kunstikooli kunsti õppima. Oleks Tartu Kunstikooligi proovinud, aga muud huvid tulid vahele,” meenutab Paul Keskküla.

Kooli inglise keele õpetaja Reet Ernitsa sõnul on Martat koolis võimatu mitte märgata. Õpilased said tunda tema rangust vahetunnis korrapidamisel, mida jätkus vahel õpetajate tuppagi. “Tegelikult on ta alati avatud ja nakatavalt heatujuline. Kui Marta oli sõiduvees, saime kõik osa ainult temale omasest šokihuumorist.”

Õpetaja Anneli Bogens lisab, et tema tutvuskonnas pole teist nii külalislahket võõrustajat. “Tema kodus tunned, nagu oleks sind juba ammu oodatud. Marta juurde on alati hea minna.”

Kõik kolleegid kinnitavad, et Villio Reinsalu elutööks Illukal võib pidada restaureeritud mõisahoonet ja koolile nii vajaliku võimla rajamist. Nõukogude aja lõpus tehti viimase ehitusega algust. “Illuka ja Mäetaguse valla maade all oli Estonia kaevandus. Olime jõukad poisid,” meenutab tolleaegne vallavanem Lembit Mägi, kelle Illuka kooli lõpetamise ajal tuli klassijuhatajaks noor Villio Reinsalu.

Mõisahoone restaureerimine

“Algul planeerisime juurdeehitusse võimla, mõned klassi- ja komandandi eluruumid. Et rubla kurss muutus päevadega, võtsime hirmuga ette mõisahoone renoveerimise. Aga ikka tuli rahast puudu. Oli aeg, mil käisime direktoriga lausa igal nädalal Tallinnast ja Toompealt lisaraha küsimas. Kui ühest uksest välja visati, läksime teisest sisse,” meenutab Lembit Mägi. Ikkagi liikus raha aga nii aeglaselt, et ehitaja ähvardas töö seisma jätta.

Kahe kange Illuka mehe jonn jäi peale. Täna teeb 1888. a mõisnik Oscar Dierchoffile kuulunud restaureeritud mõisahoone kadedaks. See on Ida-Virumaa kauneim koolihoone. “Kui mõisapäevade aegu oma vanas koolis Illukal käisin, ei tundnud hoonet äragi.

Meie ajal oli ahjuküte. Vanemad poisid koos isadega tegid direktori eestvedamisel metsa, et koolimaja kütta. Tavalised olid puude saagimise ja lõhkumise talgud. Õpilaste põhitöö oli halud virna laduda. Tänased õpilased on sellest romantikast ilma jäetud, sest majas on elektriküte ja toasooja hoiavad vaakumaknad,” räägib Jõhvi vallavanem Raimo Kivimäe.
Villio Reinsalu meenutab restaureerimisaega hoopis proosalisemalt – terve koolitalve õppisid lapsed vanas Kuremäe pritsimajas, mis oli kultuurimajaks ümber nimetatud. “Saal oli vaheriietega neljaks eraldatud. Seal õppisime ja sõime. Tänu taevale, et ükski laps haigeks ei jäänud ega lapsevanemad kaebama ei läinud.”
Teeneka koolimehe elutöö on leidnud tunnustamist Illuka vallas ja Ida-Virumaal ning president autasustas Villio Reinsalut 1994. aastal Valgetähe IV järgu ordeniga.

Pensionäril pole aega

Aktiivsest koolielust tagasi tõmbunud Villio Reinsalu on vallavolikogu liige ja ajab nüüd vallaasju – korraldab spordielu ja osaleb aktiivselt Illuka pensionäride klubi tegevuses. “Organiseerisin vallarahvast Alutaguse mängudele, paar korda nädalas korraldan võimlas täiskasvanute treeninguid. Iga ei luba enam endal aktiivselt palli mängida, aga lumega panen ikka suusad alla,” räägib Reinsalu.

Oma aja võtab ka vanaisaseisus. Tartu Ülikooli hispaania filoloogina lõpetanud tütar astus ülikooli magistrantuuri. Aastane tütrepoeg Austin jääb vahetevahel vanavanemate hoolde. Pisipoeg tõi peresse ka sisepingeid, sest teda armukadetseb Villio Reinsalu senine vaieldamatu lemmik – kõuts Krissu. Külarahvas teab rääkida, et peremees arutanud õhtuti kassiga isegi päevaprobleeme.

Esimene lumi ja valimiseelne reklaamikära meenutab Villio Reinsalule nelja aastakümne taguseid valimisi, mil ta oli Illuka valimisjaoskonna esimees. Tollal kuulus see amet koolidirektori kohustuste hulka. “Valimisjaoskonna liikmed ei tohtinud enne laiali minna, kui Jõhvi ringkonnakomisjonis hääled loetud. Vastu ööd helistati, et meie jaoskonna Imastu küla hääled on kadunud. Tuleb bülletäänidele uued allkirjad võtta. Tol ajal polnud hobuseidki käepärast, autodest rääkimata. Aga käsk on käsk. Panin suusad alla ja asusin kuuvalgel läbi metsade Vasknarva poole teele. Ajasin külarahva üles ja tulin sama rada tagasi. Kokku 30 kilomeetrit.”
Villio Reinsalu on poole sajandi jooksul Illuka vallas täitnud kõikvõimalikke ühiskondlikke ülesandeid – noorte paaripanek ja matused kaasa arvatud.

Uudised

Kooliliigas Illuka poisid ja Iisaku tüdrukud kolmandad - 22.03.2011


 
ESTSOFT
Keskväljak 1, Jõhvi | tel: +372 337 7678  Üles