Esilehele      Sisukord
Esilehele
Detsember 2020
ETKNRLP
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031   

0
0Trimm
3Koolisport
3Kultuurkapital
51EestiPagar
5IVOL
6Joud
81EOK
Suvevolle

 

Gunnar Veeberit ei ole enam

03.07.2008

Pärast pikka heitlust raske haigusega lahkus neljapäeval, 3. juulil ehk 28 päeva enne 62. sünnipäeva meie seast sportlane ja spordijuht Gunnar Johannes Veeber. Ida-Virumaa spordiülduse nimel avaldame sügavat kaastunnet omastele.

Lahkunu manalateele saatmine teisipäeval, 8. juulil kell 11 Kohtla-Järve spordihoone (Järveküla tee 44) juurest. Muldasängitamine toimub Jõhvi kalmistul.

Mälestame lahkunut 2001. aastal ajalehes Põhjarannik ilmunud looga, mis oli pühendatud spordimehe 55. juubelile.



Gunnar Veeber ratsutas metallhobusel tippu

Kui väikesed poisid saavad endale kõigepealt jalgratta, siis sääreväristaja ning lõpuks mootorratta, siis Gunnar Veeberil käis see vastupidi. 13aastasena sai ta isikliku mootorratta, millega küll suurt sõita ei saanud, kuid mida andis päeva jooksul seitse korda lahti võtta ja kokku panna. Siis sai ta abimootoriga jalgratta ning lõpuks korraliku jalgratta, millega motomees noorpõlves võistlustelt medaleid korjas.

Spordiga on Veeber tegelnud sellest ajast, kui kooli läks ja treenerite vaatevälja sattus - küll suusatamise, kergejõustiku, kangitõstmise, riistvõimlemise, maadlemise, kiiruisutamisega. Diplomeid ja medaleid on mehel lademetes ette näidata igalt alalt. Kuupäevade järgi on üles kirjutatud kõik võistlused ja saavutused, mis aastakümnete jooksul läbi tehtud. "Huvi pärast proovisin erinevaid alasid. Kõik hakkas kergelt külge," kiidab Veeber.

Huvi mootorite vastu on pärit lapsepõlvest, ajendiks naabrimehe mootorratas. Külamees jättis linna minnes oma mootorratta Veeberite õuele. "Eks ma jälgisin, kuidas ta seda käima pani ja kuidas seisma jättis. Alguses vaatasin masinat kaugemalt, siis muutusin julgemaks. Lõpuks istusin sadulasse ja tegin kuiva trenni, kuni ükskord panin masina käima," meenutab mees. Kui mootorratas tuurid üles võttis, jooksis Veeberi isa ähmis läbi sügisese pori sukkis õue vaatama, millega poeg hakkama on saanud. "Kas sa seda seisma ka oskad panna?" oli isa toona paanikas.

Trenni seitse päeva nädalas

"Varem oli kooli juures ja linnas igasuguseid trenne. Praegu on valik niru," kurdab Veeber, kes käis ise kooliajal käis ühe päeva jooksul kolmes eri trennis. Ja nii kuus korda nädalas. Kuna pühapäeval treeninguid ei olnud, pidi omal käel jõudu suurendama. "Istusin jalgratta selga, sõitsin Kaasikaia külast Narva, sealt Rakverre ning siis koju tagasi," meenutab ta oma 240kilomeetriseid rattaretki.

Üldse olid vana aja lapsed hoopis teistsugused kui praegu. Ikka paremad. "Meie näiteks ehitasime kooli taha sepikoja," kiidab ta. Lisaks tegid poisid kooli kõrvale liuvälja. "Ühe ööga tegime valmis. Kastsime platsi; sellel ajal kui vesi jäätus, tõstsime kangi ja mängisime pinksi. Siis jälle valasime vett ja hommikuks oli plats uisutamiseks valmis. Meil oli rohkem tegutsemistahtmist kui praegustel noortel."

Allameetrimehed krossile ei pääsenud

Kui praegu vuristavad võidusõiduratastel põnnid, kes ratast vaevu püsti jaksavad hoida, siis omal ajal allameetrimehed mootorrattarooli ei pääsenud. Kõigepealt pidi muretsema endale loa ning alles siis sai pääsu võidusõidule. "Alla 16aastaseid krossimehi siis polnud," meenutab Veeber.

Motokrossile pääsemine polnud Veeberile kerge. "Käisin kohalikus klubis tükk aega lunimas, et ratast saada, kuid ei midagi. Vastati, et rattaid ei ole." Lõpuks, tänu tuttava abile sai Veeber autokoormatäie mootorrattaosi, millest ta kuu ajaga endale korraliku ratta kokku pani.

Oma esimese metallhobusega sai ta esimesel võistlusel neljanda koha. "Mäletan, et auhinnaks olid nahast juhiloakaaned. Need on mul senini alles kui kallis mälestus," räägib mees.

Teisel võistlusel tuli juba pjedestaalikoht ning 1964. aastal oli vähe mehi, kes Veeberist krossirajal nobedamad olid. "Ikka esimene või teine koht ja nii terve aasta," loetleb ta oma tulemusi. "Teised motomehed küsisid, kes see poiss on. Kust ta nii äkki tuli ja kohe tippu?"

Noorteklassis sõitev poiss proovis rammu ka täiskasvanutega ning edukalt. "Mäletan ühte võistlust, kus meie klubil polnud piisaavlt mehi ja mina võistlesin mitmes masinaklassis." Kuna reeglid ei lubanud teiste meeste eest võistelda, vahetas Veeber kahe stardi vahel kiivrit ja särki ning hüppas uuesti ratta selga.

1965. aastal sõjaväes pidi Veeber motohuvi mõneks ajaks unustama. "Ma küll kirjutasin igale poole ja küsisin nõu, mida teha, et krossiga armees tegelda saaks, kuid abi ei saanud kusagilt," kurdab ta.

Kui kross unarusse jäi, siis tuli ette võtta need spordialad, millega enne tegeldud. "Hakkasin kangi tõstma. Rebisin 90 kilo vabalt ära, olin heas vormis. Ühe korra tõstsin 125kilose kangi rohmakalt üles, nii et see lendas üle pea minema. Siis räägiti, et vot kus on mees, viskab nii raske kangi hoobilt maha."

Raskejõustik Veeberit siiski ei huvitanud ning sõjaväevõistlustele ta pärast õnnetut 125kilose kangi mahapillamist enam ei läinud. Erirežiim kehtis talle endiselt. Kell kuus läks mees hommikuvõimlemist tegema, päeval tegi trenni ja õhtul läks juba tükk aega enne üheksat voodisse.

Ebaõnn kisub medalid kaelast

Sõjaväest tulnud, keeras motosõitja õnn Veeberile selja. Neli päeva pärast kroonust vabanemist käis ta oma rattaga uperkuuti ning murdis jalaluu. "Tehnika vedas mind ka palju alt," kurvastab mees. "Tegin vahepeal seitse ebaõnnestunud starti, kõik läksid tehnika pärast luhta. Sinna kadus nii mõnigi kindel medal."

Veeberi üheks suuremaks altminekuks olid Nõukogude Liidu meistrivõistlused kuuepäevasõidus, kus ta pärast kahepäevast juhtimist pidi lekkiva bensiinipaagi tõttu oma kindlast medalist lahti ütlema. "Olin ratta ise kokku pannud, valisin kerge kere, võimsa mootori ning peale panin IŽi mitmepäevasõidu paagi. See hakkas kolmandal päeval lekkima," kirub ta. "Ühel hetkel olin maanteel tühja paagiga. Mööduvalt veoautolt sain bensiini, veidi eemal olevast töökojast õli, mida valati bensiinile hulka. Kuid kontrollpunkti jäin 33 minutit hiljaks. Selle eest sain karistuspunkte, mida enam kuidagi tasa teha ei saanud," meenutab mees.

Ebaõnnest hoolimata on häid tulemusi Veeberil lademes ette näidata. Esikohti on ta saanud nii talvistelt kui suvistelt sõitudelt, mitmepäeva- ja hipodroomisõidus, krossis. "Sõitsin väga paljudes masinaklassides ja proovisin mitmeid motoalasid," märgib ta.

Veeber arvab, et tema auhinnalaud oleks hoopis väärtuslikum, kui ta oleks vastu võtnud pakkumised minna mõnesse Vene klubisse. "Seal oleks maailma väravad mulle lahti läinud. Isegi kui Tallinna Kalevi all oleksin võistelnud, oleks mu karjäär ehk teistsuguseks kujunenud. Ida-Virumaad ei soosita praegu ega soositud ka tol ajal. Aga ema oli sel ajal majapidamisega üksi ja ma ei saanud teda maha jätta. Nüüd, tagantjärele olen tark," ohkab ta.

Praegu kasvatab Veeber Kohtla-Järvel väikest poissi, putitab oma mootorratast, teeb vaikselt trenni, osaleb koos oma kunagisest tippsuusatajast abikaasa Edaga suusavõistlustel ning on ise mitme võistluse korraldajaks. Põhjarannik, juuli 2001



 
ESTSOFT
Keskväljak 1, Jõhvi | tel: +372 337 7678  Üles